OLI AASTA 2014 ...

2014.aasta on saanud lõplikult ajalooks. Selles aastas oli paljutki, mida meenutada. Möödunu meenutamiseks on paljud pannud kokku oma sündmuste edetabeli. Tegin ka mina oma TOP 10 sellest, millega 2014 meelde jääb ...

1.VENEMAA AGRESSIOON UKRAINAS.

Esimest korda pärast Teist maailmasõda hõivas Euroopas üks riik teisele riigile kuuluva territooriumi, liites selle enda külge. Märtsis 2014 annekteeris Venemaa Krimmis toimunud nn referendumi tulemusel Ukrainale kuulunud Krimmi poolsaare. Vene Riigiduuma valmistab ette seadust, mis kuulutaks 1954.aasta NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse Krimmi Ukrainaga liitmisest õigustühiseks. Kui see peaks juhtuma, siis tuleks Venemaal tagastada Ukrainale alad, mis tookord Krimmi eest temalt võeti. Vaevalt aga seda nüüd küll juhtub, et need alad antakse tagasi. Liitnud endaga Krimmi, alustas Venemaa esialgu varjatult olukorra pingestamist Ida-Ukrainas, mille tulemusena tekkisid sinna Luganski ja Donetski vabariigid. Kogu suve kestnud sõjategevuse tulemusel olid Ukraina väed suutnud augustiks need kaks tekkinud riigikest teineteisest eraldada. Nähes, et olukord kisub käest, asus Venemaa nüüd toetama relvatuse ja inimestega kokkuvarisemise äärel olevaid vabariike. Senimaani on Vene president ikka kinnitanud, et nemad selles konfliktis ei osale ning seal on vabatahtlikud, kellega riigil pole midagi pistmist. Ja igasugust relvastust saab osta ju ka poest. Kui aga see on tõesti nii, siis Vene kaitseminister Šoigul on üks suur probleem: kuidas saab moodne relvastus olla poes müügil ning minister ei tea seda?! Konflikti pole senimaani õnnestunud lahendada ning kisub sinnapoole, et Venemaa asub varsti avaliku agressiooni teele. Kogu aasta on aga Vene telekanalites olnud räige Ukraina vastane kampaania. Isegi Kolmanda Reich’i propagandaminister on selle taustal rohkem õpipoiss. 

Pole aga halba ilma heata. Taasiseseisvumisest saadik olid Balti riigid rääkinud Vene ohust ning sellest, et Venemaa suhtes ei tasu illusioone heietada. Euroopas oli senimaani ikka leitud, et kolm Läänemere äärset riiki põevad lihtsalt russofoobiat ja pingutavad lihtsalt üle. Ukraina sündmuste valguses aga hakkas Euroopale vist juba kohale jõudma, et tegelikult teadsid Balti riigid kogu aeg väga täpselt, millest rääkisid ning nüüd said nende riikide juhid öelda otse: aga me ju hoiatasime selle eest kogu aeg, teie aga ei kuulanud meid …

2.USA PRESIDENDI BARACK OBAMA VISIIT EESTISSE.

Augusti 2.poolel tuli ootamatusena avalikkusele teade, et septembri alguses tuleb Eestisse visiidile USA president Barack Obama. Kohale ta saabuski ning erinevalt oma eelkäijast Bush-juuniorist, tuli täiesti päise päeva ajal ja pidas avaliku kõne, kus rõhutas taaskord NATO ühtsust ja USA toetust Eestile. Kindlasti ei olnud see mitmeid kuid tagasi plaanitud visiit ning saabumine siia vahetult enne NATO tippkohtumisele edasisõitmist pidi oleme üks viimase hetke otsuseid. Maailma ühe mõjuvõimsaima mehe siiakanti saabumine oli tõenäoliselt otseselt seotud siiski pingestunud rahvusvahelise olukorraga. Ja küllap ka vist Obama edastas sellega mingi sõnumi ühe teise suurriigi presidendile. Iseasi, kas see kohale jõudis.

3. MAIDAN

Ukraina president Janukovitš mängis kuni viimase hetkeni kahe otsaga mängu: avalikult rääkis Euroopa Liiduga lepingu sõlmimisest, salaja aga kauples Venemaaga endale soodsamaid tingimusi. Tegelikult oligi kummaline, et rahvas venemeelse Janukovitši lubadust Euroopa Liiduga leping sõlmida, uskus. Kui lõpuks selgus, et mingit lepingut ei tule, kogunes rahvas Maidanile. Algul tundus, et mis seal ikka – mõni aeg protestivad ja lähevad laiali. No läksidki – aastavahetus ja jõulud tulid peale. Tundus, et sellega on asjad siis seekord ühel pool. See mis aga peale selle tuli, tundus algul uskumatuna: Maidan oli tagasi ja võimsamana kui varem. President Janukovitš pidas paremaks riigist põgeneda. Tõsi küll, nende protsesside tulemusena kaotati Krimm ning Ida-Ukraina sõdib. Samas, aasta läbi räiget propagandat Venemaa suunalt on vist kandnud ka teatud vilju: ukraina elanikkonnast on kujunemas ukraina rahvas, kes tõesti hoolib oma kodumaast ja on selle eest valmis ka võitlema. Ja see ukraina rahvas ei koosne ainult ukrainlastest. Samas on aga see ka maskide langemise aeg: nii mõnedki ukrainlased on eelistanud sõdida Ukraina vastu, samas kui paljude Ukraina venelaste jaoks on Venemaa Ukraina vaenlane. 

4.ISLAMIÄÄRMUSLUSE PEALTUNG.

Suvel tabas ebameeldiva üllatusena maailma teade Islamiriigist ja selle tegevusest. Islamiäärmuslased on asunud pealetungile ning nende tegevus piirkondades, kus käib kodusõda või nõrk riiklus, on pannud kukalt kratsima pea kogu läänemaailma. Tundub, et Taliban ja Al-Qaeda on leidnud endale mantlipärija, kelle tegevus kogu aina hoogu.

5.USA-KUUBA SUHTED.

USA ja Kuuba suhetes on juba aastakümneid olnud korralik jääaeg ning 20.sajandi keskel püüdsid vist küll kõik võimul olnud USA presidendid likvideerida Kuuba liidrit Fidel Castrot. Paraku presidendid tulid, läksid, surid – Fidel aga nagu surematu Kaštšei elas ja valitses Kuubat edasi. Mõned aastad tagasi tõmbus Castro küll avalikult võimult tagasi, andes riigi üle vennale Raulile, kuid esialgu midagi ei muutnud Kuuba ja tema suure naabri suhetes. Suhteliselt üllatusena tuli aga 17.detsembril USA presidendi Obama teade sellest, et USA taastab Kuubaga diplomaatilised suhted ning asub rajama Havannasse oma saatkonda. Tundub, et mingisugune jääkiht hakkab siin sulama. Kas tuleb ka kogu jääaja lõpp sealkandis, seda näitab aeg.

6. JALPALLI MAAILMAMEISTRIKS KROONITI SAKSAMAA.

Saksamaa jalgpallis räägiti kuldsest põlvkonnast, kuid ikka ja jälle jäi midagi puudu, et see põlvkond ka üle kullata. Suvel 2014 lõpuks suudeti võtta see, mida nii kaua jahiti: Saksamaa tuli neljandat korda maailmameistriks. Kuigi ega Saksamaa nii väga suur favoriit ei olnudki: ikka räägiti valitsevast maailmameistrist Hispaaniast ning loomulikult koduseinte toel mängivast Brasiiliast. Kihlveokontorite lemmikpanus finaaliks oli: Brasiilia – Argentiina. Sakslastega unustati hoopis asja arutada.

See oli mõnes mõttes kummaline ja ootamatusi täis jalgpalli-MM. Avamängudes sai korralikult kirutud kohtunikke: nii mõnigi kord jäeti lugemata selge värav ja oli juhtumeid, kuid loeti värav, mida ei oleks pidanud lugema. Euroopa jalgpall sattus juba enne alagrupimänge kummalisse seisu: Hispaania väljalangemine sai selgeks juba enne alagrupimängude lõppu ning ka Inglismaa pidi pakkima kodinad kokku. Kunagine üllatus-Euroopa meister Kreeka aga pääses edasi. Õnne oli seekord ka prantslastel. Ja edasi pääses veel nii mõnigi meeskond, kes oleks asjatundjate arvates juba asju pidanud pakkima. Play-off mängud olid juba põnevamad: siin luges ainult võit. Ja enamasti mängiti kuni poolfinaalideni täie raha peale täispakett: 90 minutit + extra time + penaltid. Poolfinaalidest alates enam publikule täie raha eest vutimehed lõbu ei pakkunud. Nende maailmameistrivõistluste kõige kummalisema mängu tiitel kuulub kahtlemata poolfinaalmängule, kus vastamisi olid väljakuperemehed brasiillased ja Saksamaa. See oli kahe võrdse meeskonna mäng, seega oli oodata täispaketti. See aga mis väljakul toimus esimesel poolajal, seda vist ei oska seletada isegi mitte vutiasjatundjad. Kui ikka mängitud on 30 minutit ja seis on juba 5:0 sakslaste kasuks (ja 180 sekundi jooksul suutsid sakslased lüüa 3 väravat!), siis on midagi ikka väga viltu. Saksamaa võitis poolfinaalis Brasiiliat 7:1 ning see tulemus oleks olnud küll sobivam rohkem mingile alagrupimängule, kus vastamisi maailma tippmeeskond ning mingi oma tsoonist edasipääsenud keskmik. Isegi vist Saksamaa enda jalgpallurid ei saanud aru, kuidas oli võimalik poolfinaal sellise tulemusega võita. Brassid ei saanud sellest ammugi aru …

7.EESTI UUS VALITSUS.

Vastlapäeval viis peaminister Ansip presidendile avalduse, kus andis teada, et tema astub tagasi – täiesti omal soovil ja vabatahtlikult… Mees maandus seejärel Riigikogu lihtliikmeks, sealt edasi Euroopa Parlamenti ning aasta lõpuks oli ta Euroopa Komisjoni asepresident. Uue valitsuse aga moodustas Taavi Rõivas ning tülinaks muutunud kauaaegne võimupartner IRL asendati SDE-ga. Aasta lõpupoole tuli aga Rõivasel leida veel uusi ministreid. Rahandusminister Ligi pruukis natuke rohkem kui vaja oma suud koalitsioonikaaslasest sotsiaaldemokraadi peal, viimane tõmbas ette solvumise maski ning SDE kogupauk Ligi pihta sundis ministri lõpuks taanduma. Pärast Ansipi saamist Euroopa Komisjoni asepresidendiks hakkas välisminister Urmas Paet mängima karikakramängu: lähen Euroopa Parlamenti, ei lähe Euroopa Parlamenti. Lõpuks siiski läks ning algasid taaskord vangerdused, mille kohta mitmed kommentaatorid ütlesid, et Reformierakond otsib praegu ministreid stiilis, et Riigikogu asendusliikmeks ei saaks kurikuulus Silver Meikar. 

8.MALAYSIA AIRLINESI LEND 370.

8.märtsil teatati, et kadunuks jäi Malaysia Airlinesi lend nr 370. Maailm ootas teadet selle kohta, et lennuk kukkus kusagil alla (merre või maismaale – vahet pole). Selle asemel aga hakkasid tulema kummalised teated sellest, et lennukit olla nähtud siin ja seal. Kus aga täpselt, seda ei tea keegi. Kui sellist juttu oleks räägitud nii 25-30 aastat tagasi, siis oleks vist kehitanud õlgu ja öelnud, et juhtub. Aga 21.sajandil?! Ajastul, kus lennuki liikumist võib jälgida internetist? See on rohkem kui kummaline. Seda enam, et lennuki asukohta ei ole 8 kuu jooksul suudetud isegi mitte tuvastada. Vandenõuteoreetikutel ja muudel teoreetikutel on aga olnud põhjust ja aega oma teooriaid korralikult arendada. 

Malaysia lennundusele oli 2014 tõeliselt must aasta. Kui 8.märtsil kadunud lennuki kohta pole senini mitte midagi teada, siis 17.juunil Amsterdamist startinud teise Malaysia lennuki, MH-17 saatuseks oli Ukraina kohal allatulistatuks saada. Miks üldse lennuk lendas üle sõjategevuse piirkonna, jääb arusaamatuks. Venemaal oli aga kohe pärast selle allatulistamist oma teooria taskust võtta: väidetavalt oli Vene presidendi lennuk lennanud kusagilt sealtkandist parajasti üle ning kindlasti tahtsid ukrainlased seda alla lasta – kogemata lasti alla aga MH-17…

9.SURI POLIITIK JA ÜHISKONNATEGELANE HARDO AASMÄE.

2014.aasta oli paljude suurkujude lahkumise aasta. Kõige enam aga puudutas üks viimased lahkumisi – poliitiku ja ühiskonnategelase Hardi Aasmäe surm. See oli mees, kelle artikleid, arvamusi, analüüse lugedes ei saanud jääda emotsioonituks. Need olid asjalikud ja asjatundlikud lood. Ja neist hakkan küll suurt puudust tundma. 

10.XXII TALIOLÜMPIAMÄNGUD SOTŠIS.

XXII taliolümpiamängud korraldas subtroopikas asuv Sotši. No tegelikult küll otseselt linnas midagi ei toimunud, kogu tegevus toimus ikkagi 40-50 km linnast eemal. Need olid mängud, kuhu paigutati kolossaalne summa – jutt käis 50 miljardist dollarist. Mainimata jäetakse summad, mis kulusid altkäemaksuks – mainitud on samas suurusjärgus summat, mis kulus korraldamisele. Mängudest ise jääb ehk kõige eredamini minule meenuma see, et laskesuusatamise kuningaks nimetatud Ole Einar Bjørndalenist sai tänu Sotšis võidetud medalitele läbi aegade kõige edukam taliolümpialane – tema auhinnakapis on 13 erinevat värvi olümpiamedalit. Ja muidugi ei saa unustada Läti jäähokimeeskonda, kes mängis väga südilt iga vastasega ning play-off’is tuli pingutada isegi Kanadal, et saada kätte võiduks vajalik üks värav (ja seegi saadi alles 63.minutil, siis kui Läti oli vähemuses). Meelde jääb ka see, kuidas veerandfinaalis Soome klobis läbi ainult kulda võitma saabunud väljakuperemehed ning märul, mis Vene meedias pärast seda kaotus lahti läks. Kirsiks tordile oleks aga Norra teatesuusatamise naiskond ja meeskond ning nende esinemine. Kui meeste puhul oli Norrale veel konkurente, siis naistel oli vaja tulla kohale, rada läbi sõita ning finišis triumfeerida. Läks aga nii, et kui Norra ankrud finišisse saabusid, olid medalid ammu juba jagatud. Vabandus stiilis: meitel polnud säherdust määret nagu teistel, ajas kogu suusamaailma naerma. Isegi Mati Alaver ütles: kui meie määrdemehed oleks määrinud Norra teatenaiskonna suusad, siis oleks muu maailm võistelnud 2.koha peale. Alaveril võis isegi õigus olla: mitte ükski Eesti suusataja ei kurtnud kordagi viletsalt määritud suuskade üle, küll aga kurtsid seda maailma võimsaima määrdemeeskonna hoole all olnud sportlased.