reede, 20. märts 2015

VOX POPULI ...



1.märtsil 2015 valis Eesti Vabariigi kodanikkond uue, Riigikogu 13.koosseisu.Valimised võitis Reformierakond, kes sai 30 mandaati, teiseks jäi Keskerakond 27 mandaadiga, SDE saagiks osutus 15 parlamendikohta, IRL-il tuleb seekord leppida 14 kohaga ning uute tulijatena on Riigikogus Vabaerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Kaks viimast said vastavalt 8 ja 7 mandaati. 

Pärast korduvaid häälte ülelugemisi ja kaebuste läbivaatamist (või nende tagasilükkamist), kuulutatakse 23.märtsil 2015 välja Riigikogu valimiste tulemused. Seejärel võib XIII Eesti Vabariigi Riigikogu asuda oma igapäevasele tööle. Selle koosseisu ülesandeks saab valida ka Eestile uus riigipea.

Valimistest on praeguseks möödas pea kolm nädalat ning kui neid tagantjärgi meenutada, siis ainet mõtisklusteks jätkub tegelikult veel praegugi. Tuleb tunnistada, et EMOR-i küsitluste tulemusi tasub uskuda, sest need olid suhteliselt täpselt – nagu ikka. Seega nagu 1.märtsi öösel mingeid üllatuslikke tulemusi oodata polnud ja ega neid tulnudki. Rahvas ütles, mida neil öelda oli ja edasine on poliitikutele tõlgendamiseks.

Mida siis kujutasid endast erakondade valimiskampaaniad ja lõpptulemused?

REFORMIERAKOND ja tema peaministrikandidaat Taavi Rõivas läksid valimistele loosungiga „Kindlalt edasi!“. Sellest kampaaniast jäigi lõpuks meelde ainult kaks reklaami: Taavi Rõivas marssimas mööda Ämari lennuvälja stardi- ja maanudmisrada ning oravate tasuta reklaamikampaania Keskerakonnale. Oli see nüüd siis tasuta või tasuline reklaam Keskerakonnale, eks seda tea oravad ise. Kuna kahe erakonna vahe küsitluste põhjal oli väga väike ja kohati tundus, et Keskerakond valimised võidabki, siis sellest ajendatuna vist oravad tulidki välja lõpuks oma konkurendi vastu suunatud kampaaniaga. Lõpptulemuseks kujunes 30 kohta ning valimisvõit. Seega, kindlalt edasi peaministripartei? Kui just teised erakonna ei tee kambakat ise oravatele…


KESKERAKOND ja tema peaministrikandidaat Edgar Savisaar läksid valimistele loosungiga „Teeme teisiti!“. Kui nende reklaame meenutada, siis tulevad kõigepealt meelde Edgar ja tema jüngrid arutamas laua ümber valitsuse saamatust ning Savisaar Riigikogu kõnepuldist vannet andmas. Rohkemat ei meenu küll mitte midagi enam. Ka see valimiskampaania oli kindla suunitlusega: eelkõige oli see suunatud ikkagi oravate vastu ning oma loosungiga taheti mõista anda valijale, et kui valid keskerakondlasi, siis tehakse kõik senisega võrreldes teisiti. Kuigi Jüri Ratas käis välja idee Kadri Simsonist kui võimalikust peaministrikandidaadist, otsustas erakonna juhatus siiski, et Edgar on see ainuõige peaministrikandidaat ning selle taustal arvati, et erakond mängis end juba enne valimisi auti. Tuleb aga tunnistada, et Keskerakond on vist küll ainuke erakond Eestis, kellel on väga truu elektoraat. Miks muidu oldi ainuke parlamendipartei, kes võrreldes eelmiste valimistega sai juurde ühe koha (samas teised neid kohti kaotasid). Valimiste suurima häälesaagi korjaski kokku traditsiooniliselt Lasnamäel kandideerinud Savisaar. Vaevalt aga Keskerakonnal valitsusse asja on, sest valitsuskoalitsiooni selle erakonnaga on välistanud kõik teised parlamendierakonnad. Kuigi – kui Rõivas ei suuda kokku leppida teistega, tuleb tal vist ikka lõpuks minna Edgari jutule?

SOTSIAALDEMOKRAATLIK ERAKOND tegi kolmanda tulemuse, kogudes 15 mandaati. Valitsuskoalitsiooni kuuluva erakonnana ei osatud ära kasutada oma eeliseid ning realiseerida oma vahel väga kõrgel olnud reitingut. Valimisloosung „Inimese eest!“ oli igati mõistlik, kuid see vist ei jõudnud paljudele kohale. Kui nende reklaamidest rääkida, siis meenub vist ainult see, kuidas Sven Mikser pidi oma peakese loovutama mõneks ajaks. Ahjah, ta käis vist tegemas ka remonditöid Helgi Sallo juures ja tänu sellele sai ka „Õnne 13“ staar teada, et Sven olla päris asjalik poliitik (kes oskab ka remonditöid teha). Rohkem ei meenugi nagu midagi.

ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT marssis valimistele loosungiga „Parem haridus, parem töö, parem palk.

Täiesti normaalsed soovid ja peaks nagu ka edu tooma. Kas aga endise peaministri Juhan Partsi nimetamine peaministrikandidaadiks oli kõige õigem valik? Vist ikka mitte. Nii mõnigi inimene minu tutvusringkonnast tõstis selle teate peale kulmu ja küsis üllatunult: „Samba-Juku peaministriks?! Ainult mitte seda!“ Tundub, et nii mõnelegi jäi Juhan Parts meelde eelkõige ühe teatud samba teisaldamisega. IRL reklaamikampaaniat meenutades tuleb kõigepealt meelde selle kampaania algfaasis läägelt imala häälega Maire Aunaste oma maksuküsimusega ning kõige eredamalt vist ikkagi jääb meelde see, kuidas härra peaministrikandidaat kanamunadega žongleeris. Alles valimiste eel suudeti välja tulla hüüdega „Vali Isamaa“, aga siis oli hilja juba. Erakonna saagiks jäi 14 kohta parlamendis ning siin vist tuleb neil iseennast süüdistada. Kõigepealt paigutati kandidaate valesti. Miks pidi Erki Nool kandideerima ringkonnas, millega tal pole midagi pistmist? Tõenäoliselt oleks ta oma kodukandis saanud rohkem hääli kokku, kui praegu sai. Ja miks näiteks valimisringkonnas nr 11 kandideeris Maire Aunaste ja veel esinumbrina?! Ta sai ju lõpuks jupp maad vähem hääli kui näiteks Igor Taro. Olnuks Tarol parem paigutus erakonna nimekirjas, polnuks Aunastel Toompeale asja. Mida loodeti Lõuna-Eestis Aunaste esinumbriks panekuga? Seda, et ääremaa ja vanad inimesed ning kindlasti kõigil meele aastate tagune Maire mingist reisisaatest? Selle piirkonna inimesed pole siiski lollid, kuid ülbe poistebänd selle peale ei tulnud vist. Nii mõnigi vanema põlvkonna inimene (enamasti pensionärid) kergitas Aunaste nime peale kulmu ja küsis imestunult: kas see tühikargleja Aunaste tahab tõesti saada parlamenti?! Eks IRL-il ole nüüd ainet mõtisklusteks piisavalt… Selleks, et poliitikamaastikul püsima jääda, tuleb isamaalastel oma nn äraostmatu poistebändi poolt kaaperdatud erakond tagasi saada ja tõesti plats puhtaks lüüa.


VABAERAKOND – valimiste tõeline uustulnukas, väga paljud selle liikmed on endise IRL-i nn kampsunid. Nende loosung „Aru pähe!“ töötas ja 8 kohta ka parlamendi saadi. Nende reklaamikampaania meedias? Oeh … no midagi vist oli jah, aga ei meenu mitte midagi… Kas neil on ka asja valitsusse, seda näitab aeg. Aga kui meenutada nende valimislubadusi, siis seal oli tõesti punkte, mille elluviimist oleks tõesti vaja. Kas neil koalitsioonikõnelustel õnnestub mõnes küsimuses aru pähe panna teistele, see on iseasi.

EESTI KONSERVATIIVNE RAHVAERAKOND – valimiste päris uustulnukaks neid nimetada ei saa, et sest üks osa sellest erakonnast – endine Rahvaliit, osales ka eelmistel valimistel. Tõsi küll, Rahvaliidust pole selles erakonnas enam midagi järgi jäänud. EKRE on tõesti oma olemuselt rahvuslik konservatiivne. Nende valimisloosung „On aeg!“ oli mitmeti tõlgendatav. Kui aga lugeda nende valimisplatvormi, siis tõepoolest – on aeg muutusteks ja nii mõneski valdkonnas. Kui meenutada nende reklaamikampaaniat, siis see oli lihtne, kuid meeldejääv. Küllap see kõik tõi kokku ka seitse mandaati. Samas – EKRE vist on muutumas ohtlikus nii mõnelegi erakonnale, sest miks muidu kohe pärast valimisi hakati uurima sellest erakonnast saadikuks valituid. Isa-poeg Helmed olid tuntud tegelased, nemad polnud huvitavad. Teised aga küll.  Aga uue parlamendi pesamuna Jaak Madison põhjustas kohe pärast valimisi korraliku skandaali. Noorehärra ei teinud ise selleks peaaegu mitte midagi, meedia kaevas välja lihtsalt kolme aasta taguse postituse blogis ning lärmi jätkus mitmeks päevaks. Kui see Madisoni postitus oleks enne valimisi välja tulnud ning siis lärmiks läinud, kas EKRE oleks saanud ka siis 7 kohta? Karta on, et see arv tuleks kahega korrutada. 

Ülejäänud valimistel osalenud erakonnad valimiskünnist ei ületanud ja seega pole neil parlamenti jätkuvalt asja.
Küllap on Eestis inimesi, kellel meeles see, kuidas USA-s sajandi alguses loeti presidendivalimiste järel kokku Georges W. Bushi ja Al Gore’i hääli. Mõnes osariigis tuli need lugeda mitu korda üle, sedeleid põhjalikult uurida ja alles siis saadi teada anda, kes valituks osutusid. Nüüd siis sai ka Eesti endale oma Bushi ja Gore. Valimiste ööl teatati, et IRL-ist osutus valituks ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja. Järgmisel päeval loeti hääled uuesti üle ja nüüd sai ühe hääle rohkem tema erakonnakaaslane Sven Sester. Pärast Ladõnskaja protesti loeti hääled uuesti üle, uuriti sedeleid ning valituks osutus Ladõnskaja. Sellega seoses aga tekkis paar küsimus: mis valemiga jäid valimissedelid kahelt poolt tembeldamata? on see valimisjaoskonna lohakus? 

Valimistega seoses aga peaks hakkama tegema korralikku teavitustööd rahva seas. Tuleks hakata tutvustama vist valimissedelite täitmist, sest miks muidu oli taas sedeleid, kus number üle kirjutada või parandatud või oli hoopis kastis nimi. Midagi peaks juba järgmisteks valimisteks ette võtma, et jamad sedelitega lõppeks.

Nagu ikka oli päevakorras ka e-hääletus. Keskerakond kaevas välja kohe varasemad valimistulemused ja rääkis pidevalt sellest, et e-hääletuse eelsel ajal oli oravatel jupp maad vähem hääli kui e-hääletuse tulles. Sisuliselt tähendas see oravate süüdistamist valimistulemustega manipuleerimises. Palju on räägitud sellest, et e-hääletamine pole aus, pole turvaline jne. Ühe koha pealt pani aga e-hääletus kulmu kergitama: hääletamine vanusegruppide kaupa. Nimelt osales e-hääletuses 2227 80.-84.aastast, 1464 e-hääletaja vanus jäi ajavahemikku 85-89.aastat ning üle 90.aastaste hääletajate seast kasutas elektroonilist hääletust 690. No arvutid tulid meil kasutusel natuke üle 20 aasta tagasi. Siis olid need usinad e-hääletajad nii kusagil 55 ja rohkem. Kui paljudest neist said arvutikasutajad? Eriti just need, kes on praegu 90+? Kas nendes vanusegruppides ikka inimesed ise ka reaalselt hääletasid? Või palusid nad kellegi abi? Kui palusid, siis kas see kes nende eest hääletas, täitis inimese soovi või valis oma maitse järgi? See on koht e-valimistel, mis paneb mõtlema.

Ka seekord ei saadud läbi ilma peibutuspartideta. Näiteks osutusid valituks Euroopa Parlamendi saadikud Yana Tooma ja Urmas Paet. Vaevalt et nemad Brüsselist koju tulevad. Tõsi küll, Toom lubas tulla Toompeale sel juhul, kui tema erakonnast saab koalitsioonipartei, Paet siis, kui saab hea ministrikoha. Ülejäänud Euroopa Parlamendi saadikud kas ei kandideerinud üldse või ei osutunud valituks (Kelam). 

XIII Riigikogu on valitud, valimistulemused kuulutatakse välja ning rusikatega tagantjärgi vehkimine on küll mõttetus, sest rahvas on selleks korraks rääkinud! Kas selle jutu sisu jõuab ka poliitikuteni, see on ise asi. Kuigi jah, vanasti öeldi, et rahva hääl on jumala hääl.

Vox populi, vox dei!