Õudne, õudne, õudne ... Mul (ja
minu eakaaslastel) oli ikka õudne lugemisvara lapsepõlves. Alles nüüd saime
siis teada, missugust saasta nõukogude kord meid lugema sundis. Küllap see oli
vist süsteemi vandenõu lapsukeste ajude loputamisest? Selgus, et meie
lapsepõlve kangelased on hoopis kurikaelad ja kahtlased kujud. Hea, et tänapäeva lapsed ei pea lugema neid
õudseid raamatuid! Üks osa ühiskonnast suutis ometi avada rahva silmad!
Selgub, et meist püüti kasvatada
rassiste ja koolikiusajaid ning üleüldse igasugust vägivalda armastavateks
inimesteks. Millest siis jutt?
No otsustega ise: me lugesime Pipi
Pikksukka - no esmapilgul tundus, et piiga on tegus, sõbralik ja iseseisev lapsuke,
kes saatuse tahtel pidi elama vanemateta. Oli teine ka vist loomaarmastaja,
sest alalised kaaslased olid ahv ja hobune. Aga selgub, et tegemist oli ikka
kuramuse rassistinärakaga! Pipi Pikksukk osutus tegelikult rassistiks!!!
Õudne!!! Ja vaesed lapsukesed lugesid vabatahtlikult seda raamatut ikka ja
jälle – loeti niikaua kuni raamat oli muutunud korralikuks kapsaks ning loetamatuks...
Ja nad ei saanudki aru mäherdune pahalane peategelane oli.
Noh, me lugesime erinevaid
muinastjutte – üks neist oli legendaarne Sinihabe. Tema kalduvus oma naisi maha
nottida oli teada ja õnneks sai ta väärilise karistuse. Aga me pidime seda
(jälle vist vabatahtlikult?) lugema – no ikka oli õudne küll: loe
sarimõrtsukast raamatut. Niimoodi need sarimõrvarid vist kasvavadki?
Ja muidugi see lastele mõeldud
müüdiraamat Heraklesest! Oli teine kange ja legendaarne mees – nagu niuhti
ületas kõik takistused. Aga tegelikult? Kõigest üks lihtlabane sarimõrvar ning
lisaks sellele põhjustas veel ökoloogilise katastroofi. Mingi perioodi NSV
Liidu seaduste järgi oleks Herakles olnud bandiit-retsidivist, kellele iga
korralik nõukogude kohus määranuks kõrgeima karistusmäära. Ja lapsed? Noh,
nemad lugesid neid müüte vabatahtlikult nahinal.
Oh ja muidugi, mäletate muinasjuttu
naiivsest orjatarist ja seitsmest orjapidajast? Oih, ma tahtsin öelda, et ikka
Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. See oli õudne raamat – propageeris orjust!
Vaene maailma poolt kiusatud Lumivalgeke sattus orjaks seitsme pöialpoisi
juurde... Rabas seal tööd teha, nii et nina must. Kindlasti kasutati teda ka
seksuaalselt ära? Ja sellist orjapidamist ülistavat muinasjuttu loeti kah
nahinal ja veel vabatahtlikult ...
Noh, ja ega näiteks Aino Perviku
kapten Trummi lugu polnud ka päris puhas. Seal oli see kahtlasest kahtlasem
Kunksmoor. Või siis Eno Raua naksitrallid – kamp kummalisi tegelasi, kes
püüdsid loodust tasakaalust välja viia, lisaks sellele olid nad kahtlasel
kombel auto hankinud ning üleüldse oli neil kahtlane moraal. Või siis Ellen
Niidu Taavi-lood. Noh see küünlasööja – see oli kindlasti mingit liiki
narkomaan seal .. Aga lapsed muudkui nahistasid neid lugeda ... jälle
vabatahtlikult.
Tänapäeval on koolis aktuaalne
koolikiusamine. Jah, see kahjuks on olemas ja selle vastu tuleb otsustavalt
võidelda. Aga mida tehti nõuka ajal? Hoopis soositi koolivägivalda!!! Poodidesse
paisati sel eesmärgil müügile Oskar Lutsu „Kevade“ – see ju otsast lõpuni täis
vägivalda ja koolikiusamist. Ja lapsed muudkui nahistasid seda jõledust
lugeda... ikka ja jälle vabatahtlikult. Eks vist tolle aja võimurite eesmärk
oli vägivaldsete inimeste kasvatamine Lutsu „Kevade“ najal? Kindlasti kirjutas
Luts selle raamatu vastavate organite käsul! Ja siis veel see Agu Sihvka –
kahepalgeline kaak, kes muudkui käis ja kaebas teiste peale ja andis enda arust
ausalt kogu aeg aru. Mängides korralikku pioneeri, soosis ja plaanis muudkui
uusi aktsioone kaasõpilaste ja kooli töötajate vastu. Ilmselge koolivägivald ja
kiusamine!
Ja muidugi õuduste tipp oli see
luuletus „Meie kiisul kriimud silmad ...“ Kuidas seal oligi: kepp oli käes ja
piip oli suus ning õpetas lapsi lugema; kes siis lugeda ei osanud – sai sugeda?
No olid ikka ajad: õpetaja tossas tunnis piipu ja andis lastele kere peale...
Ja lisaks sellele veel laste füüsiline karistamine ... Millised õudsed ajad
olid...
Selliseid näiteid võib tuua veel ja
veel ... Ikka millist vägivalda täis kirjandust tuli paljudel tänastel täiskasvanutel
lastena lugeda.
„Õnneks“ ei lastud neil kaugetel
hallidel aegadel lastel lugeda ainult vägivalda täis raamatuid. Muidugi oli ka
väga südamlikke raamatuid – näiteks palju oli raamatuid ühes südamlikust ja
heade silmadega poisist Vovakesest kusagilt Simbirskist, kes armastas kogu
maailma ja püüdis seda muuta paremaks. Nii hea ja armas poisike oli, et suureks
saades ei teinud liiga isegi kärbsele ja jahil käies isegi ei tulistanud
loomakesi. Ja oma riiki juhtis ta ikka õiglaselt ja ausalt. Selliseid
südamlikke lugusid sai loetud. Ja muidugi ka väga südamlikke lugusid Peetrist,
kes läks ajalukku Suure nime all. Ka temast oli südamlikud, liigutavad ja
vägivallatud lood. Aga lapsed neid nii nahinal ei lugenudki ... kui just ei
kästud.
Tänaseks on need hallide aegade
lapsed juba ise emad-isad-vanaemad-vanaisad ning meenutavad nad ikka hea sõnaga
Pipit, Paunvere tegelasi, Sinihabe isegi ei kutsu esile õudust ning Lumivalgeke
oma pöialpoistega oli ka tubli punt. Agu Sihvka meenutamine kutsub aga esile
naeruturtsatusi. Rääkimata siis
Kunksmoorist, naksitrallidest ja sellest küünlasöödikust, kellele sabas kasvas
selle tulemusel. Ja nad ei suuda aru saada, kust otsast see Pipi siis oli
rassist, Sinihabe sarimõrvar (no hea küll, võis ju olla – oma naised ju tappis),
Paunvere punt koolikiusajad ja koolipoiss Agu paras kaak. Aga tänapäeval mingi
osa ühiskonnast seda just räägibki ja nad mõtlevad seda täiesti tõsiselt. Ja on
täiesti tõsiselt häiritud sellest, et nende lapsed peavad selliseid jõledusi
lugema. Nii mõnigi täiskasvanu on
tänapäevalgi oma lapsepõlve lemmikraamatu kätte võtnud ja uuendanud tutvust,
sest oli hea lugemine. Aga lapsepõlves Vovakesest ja Peetrist loetud raamatuid
nad ei kipu uuesti lugema, sest milleks lugeda muinasjutte neist, kes ei olnud
siiski need, kellena neid kujutati.
Niisiis on osutunud paljud
lapsepõlves loetud raamatute kangelased tänapäeval hoopis rassistideks, sarimõrvariteks,
koolikiusajateks ning üleüldse kahtlasteks tegelasteks. Loomulikult tänapäeva
lapsed neid lugeda ei taha – kes siis tahavad lugeda raamatuid jõledustest.
Mida siis järeltulevad põlvkonnad
loevad? Oeh, kas nad üldse midagi eriti lugeda tahavadki? Noh, midagi nad isegi
loevad (need, kes veel viitsivad lugeda): Lottet, võluripoiss Harryt, mõningaid
muinasjutte jms. Väga paljud saadavad oma aega mööda arvutimänge mängides, kus
võitmiseks on vaja maha lüüa terve trobikond vaenlasi. Ja niimoodi päevade
kaupa. Tekibki küsimus: kas keskaealiste ning vanemate inimeste lapsepõlve
Paunvere punt ja Sinihabe olid ikka nii ohtlikud, kui praegused arvutimängud, mis
sunnivad lapsi päev päeva järel arvutis kedagi ellu jäämiseks tapma? Üks osa
ühiskonnast väidab, et pipid, naksikud, moorid, sinihabed, lumivalgekesed,
sihvkad jne on ikka väga ohtlikud ja neid ei peaks tänapäeva laps lugema.
Teised aga leiavad, et mõned ajavad sel teemal suust välja lauslolluseid.
Eks ta ole jah nii, et aeg lendab
linnutiivul ning muutuvad ajad ja muutuvad kombed. Ja koos ajaga muutub suhtumine
ühte raamatusse ja selle kangelasse.
Kes siis aga ikkagi on need pipid,
naksikud, moorid, sihvkad, tootsid, sinihabemed? Kangelased või siis ikkagi kurikaelad?
Eks see jää igaühe otsustada ...
