Sajandeid
tagasi tegutses Türgi sultani juures nõuandva organina Riiginõukogu ehk Diivan.
Kas just sultan neid alati kuulas ning kas selle liikmed tegutsesid enda huvides
või riigi huvides, on iseasi ja ega see polegi praegu eriti tähtis. Idamaine
värk, kaugel meist ja meie kultuurist ning kindlasti meitel säherdust asja juhtuda
ei saa. Kui aga järgi mõelda, siis see omaaegsete sultanite Diivan on siiski ka
meil olemas. Mis siis, et muteerunud kujul, kuid ta on olemas. Nii mõneski
vallas või linnas tegutseb säärane Diivan edasi ning annab nõu
omavalitsusjuhile või volikogule või siis teatud osale sellest. See seltskond
võib olla väga kirju: seal võib olla kohalikke äritegelasi, õpetajad, lihtsalt
kohaliku elu prominente. Iseenesest pole see üldse ju paha, kui kohalik
elanikkond lööb kaasa asjade otsustamises. Kui aga selline Diivan hakkab aga
sekkuma otseselt valla / linna alluvuses olevate asutuste töösse, siis on
midagi viltu. Eriti veel kui need divanistid esitavad ainult oma nägemuse mõnes
asutuses toimuvast ning nõuavad ainult neile meelepäraseid muutuseid või siis status quo ennistamist.
Sajandeid
peeti Eestis ikka lugu neist, kes koolis töötasid. Koolijuhataja või lihtsalt
ka kooliõpetaja oli maal ikka lugupeetud inimene. Enamasti oli ta ikka
meessoost, seega räägime lugupeetud meestest. Külamehed pöördusid nii mõnelgi
korral mõnes tähtsas küsimuses koolmeistri poole, sest kes see muu kui
koolmeister ikka maailma asjadest kõige paremini teab ja lihtrahvale asja
selgeks oskab teha. Nad ju haritud inimesed.
Ajal
on kombeks aga kiiresti edasi liikuda ning muutus ka kool. Pärast lühikest
vabadust saabusid meie kooli eelmise sajandi 1.poole lõpul karmid ajad: vaba
mõtlemine suruti maha, koolielus muutus esmatähtsaks ühe konkreetse partei ülistamine
ning kõik eelnenu tuli unustada. Kooli sai juhtida ainult inimene, kellel oli
parteipilet taskus ning ka õpetajatel oli soovituslik olla partei. Teatud
aineid saigi aga õpetada ainult inimene, kes oli parteis. Kooli juhti ei
valinud kohalik külanõukogu, see isik nimetati kusagilt kõrgemalt poolt
ametisse ning mõnikord jäi direktor ametisse aastakümneteks. Tähtis oli truudus
parteile ja valitsusele ning korras näitajad koolielust. Kuidas need saavutati,
polnud oluline.
Ajad
aga muutuvad ning taas vabaks saanud riigis hakati ellu viima haridusreformi.
Tundub, et see reform käib ikka edasi ning nii mõnelgi korral on siin tegemist
lihtsalt tõmblemisega mõne linnukese nimel. Loogiline, et kool peab ajaga
kaasas käima ning 21.sajandil peaks ikka elama selle sajandi meetodite järgi.
Kuna Eesti kool pole mingi stagneernud omaaegne riigiasutus, siis mindi ikka
muutustega kaasa. Kõik selle nimel, et õpilased tahaksid ikka koolis käija ja
õppida ning õpetajad neid õpetada. Koolide paremaks juhtimiseks viidi nad
kohaliku omavalitsuse alluvusse. See tähendas, et ka koolijuhi valis konkursi
korras kohalik omavalitsus. Ja see siin ongi vist nüüd üks korralik probleem.
Kooli
juhi ametikoht on muutunud iga aastaga järjest enam poliitiliseks ametikohaks.
Sellele kohale valitakse inimesi taaskord parteilise kuuluvuse järgi, selle
järgi kes ja kuidas ning kuhu sõpruskonda kuulub jne. Osadel juhtudel on
konkurss lihtsalt formaalsus, sest kohalikul omavalitsusel on oma favoriit olemas
ning ülejäänud konkureerijad on pelgalt dekoratsioon.
Mis
aga juhtub siis kui vahepeal on toimunud kohalike omavalitsuste valimised? Kui
võimule jäävad need, kes enne valimisi, pole häda midagi. Võimulolijatega ühes
paadis olev kooli direktor võib rahulikult oma tööd teha ning kui ta just ei
pööra väga põhjalikult tülli mõnes asjas omavalitsusjuhi või selle nn Diivani
liikmega, siis on kõik korras. Kui aga juhtub nii, et vahepeal vahetub võim ja
direktor pole uute juhtidega samas parteis (või veel hullem – parteitu), siis
võib varsti kuulda, et direktor on saamatu, ei tunne oma tööd, koolis pole
miski korras, palju õpilasi jäi suvetööle, õpetajatel liiga pikad seelikud jms.
Sellele järgneb direktori väljavahetamine ning võimulolijatele sobiva inimese
ametisse valimine.
Mis
aga juhtub siis, kui kohalikud ei kandideeri kooli direktoriks ning seega tuleb
valida täiesti võõraste vahel? Ega vist palju variante polegi: ta kas püsib
ametis või sunnitakse varsti lahkuma. Esimesel juhul on ta osanud mugandada ennast
kooli kollektiivi, ei planeeri muutusi ning kõik jätkub nii nagu oli varem. Kui
aga ametisse astub naine / mees, kelle peas keerlevad uuendamismõtted, kes
juhib kooli oma eelkäijast erinavalt? Selline inimene, kes annab näiteks õpilase
– õpetaja konfliktis mõnikord õiguse hoopis õpilasele jne? Või siis juhib mõnedele
puudustele töös sellistel õpetajatel, kes seni olid kriitikavabad ning keda
ainult kiideti? Siis võib olla kindel, et kaua ta vastu ei pea ning oodata on turmtuld
tema pihta kõigist kahuritest. Küll selle eest hoolitseb juba mõni selline
persoon koolist, kes kuulub omavalitsusjuhi või mõne selle liikme tutvuskonda.
Veel parem, kui kokku saadakse nn koolisisene Diivan ja siis võib juba kindel
olla, et direktorist saab varsti eksdirektor. Ta peab lahkuma, sest julges
liiga palju suud lahti teha. Veel parem, kui koolisisestel protestijatel õnnestub
punti saada lapsevanemad ning laste õpetaja poole saamine pole mingi probleem.
Ja ärge unustage ka kindlasti umbusaldusavaldust koostada. Küll kooli pealt
vähemalt 50% allkirju ikka kokku saad, tuleb oma lugu esitada ainult õiges
valguses, kui vaja – siis garneeringutega. Õpilased annab ka saada direktori
vastu, sest nemad on nüüd küll see kõige kergemini manipuleeritav kontingent. Kui
vaja, võetakse direktori vastu appi ka ajakirjandus. Viimane aga kajastab
reeglina asja nii, nagu see neile ette serveeritakse. See et kahjustatakse
kooli mainet, ei huvita nüüd küll mitte kedagi. Peaasi, et võit oleks meie! Nii
juhtubki, et direktor lahkub ametist: ta kas sunnitakse lahkuma, vallandatakse,
tehakse seda poolte kokkuleppel jne. Pole isegi oluline, kas õppeaasta on
alanud või pooleli – peaasi, et kohalikele ebamugavust juhist lahti saadakse. Põhjuseid
leiab alati ja kui ei leia, küll siis annab midagi välja mõelda. Kool on kord
selline koht, kus alati midagi juhtub või ei juhtu. Isegi liiga lühike / pikk
seelik või vale värvi lips võidakse vabastamise põhjusena välja tuua – kui väga
vaja.
Kas
aga sellest ka midagi kasu on? Tõenäoliselt ei. Pigem on kahjud suuremad, sest
kahjustada saab kooli maine. See on mäng, mida mängitakse üle enamuse õpetajate
ja kindlasti ka üle õpilaste peade. Nende arvamust ei küsi keegi ja see ei
huvitagi kedagi. Eesti kool on muutumas poliitmängude maaks. Mis siis, et
kõigest kohalikul tasandil, aga ikkagi. Sest direktor pole enam kooli juht vaid
mängukann omavalitsuse, volikogu ja kogukonna käes. Seega jutud sellest, et
direktorile antakse üha rohkem otsustamisõigust, ei vasta siiski 100% tõele...
Võib
olla tundub paljudele eelpool kirjeldatu üle dramatiseeritud või väljamõeldis.
Aga küsige siis, mida sellest arvavad nt endised Mammaste, Laulasmaa, Lüllemäe
või siis alles hiljuti töölt vabastatud Vaida põhikooli direktorid või siis
mitmed teised mehed-naised, keda on varem tabanud eespool nimetatute saatus?
Neid direktoreid, kelle töölt vabastamiseks põhjuseks on valesse erakonda
kuulumine, erakonda mittekuulumine, tööga väidetavalt mitte toimetulemine jms,
on meie riigis rohkem kui kümmekond. Need pole enam erandid meie hariduses,
vaid pigem hakkavad sellised direktorite vabastamiseks muutuma tavaliseks.
Taaskord
on terve suvi olnud avaliku konkursi kuulutusi siin ja seal mõne kooli direktori
ametikoha täitmiseks. Ja taaskord konkureerivad sellele kohale paljud sellised,
kes tahavad tõesti seda tööd teha ning arvavad, et suudavad sellega hakkama
saada. Kahtlemata mõne aja pärast kuuleme taas, et siin ja seal ei olda jälle
rahul äsja valitud direktoriga – oli teine liiga isepäine. Võib olla peaks
kohalikud omavalitsused kooli direktori konkursi välja kuulutamisel kohe
konkursi tingimustesse kirjutama mitte kogemused, hariduse jms vaid hoopis
midagi stiilis: otsime direktorit, kes oleks sõnakuulelik, täidaks kõik käsud,
liiga palju ei möliseks, oma peaga ei mõtleks ning täidaks kõik oma alluvate
käsud, kuuluks õigesse erakonda ja oleks üleüldse rohkem kohatäide; haridus ja
töökogemused pole kohustuslikud. Lühidalt: direktor peab olema murust ka
madalam.
Mis
aga siis saab kui uus ametisse valitud direktor ei meeldi taas mõnele ning mõni
teine hakkab lahti kangutama uut? Siis oleks tegemist juba lausa nõiaringiga.
See on aga midagi sellist, millest on raske välja murda ehk siis nokk kinni ja
saba lahti või vastupidi. Kool aga sellisest tõmblemisest ei võida küll midagi ning tõenäoliselt märku sellest antakse nii õpetajate kui ka õpilaste poolt alatiseks koolimaja
ukse sulgemisega väljastpoolt.
Quo vadis, Eesti kooli direktor?
