Edgar Savisaar on kahtlemata viimase
veerandsaja üks koloriitsemaid ja ehk ka vastuolulisemaid Eesti poliitikuid.
Teda võidakse armastada, teda võidakse vihata, kuid temast ei saa vist ümber
ega üle. Tundub, et kui teda poleks olemas, pidanuks ta vist välja mõtlema.
Savisaare tähelend sai alguse meie uuel
ärkamisajal, kui temast sai üks Rahvarinde asutajatest ja peamine juhtfiguur.
Sealtmaalt alates on peaministri ja ministri ametit pidanud mees olnud alati
meedia tähelepanu all.
Tema poliitiline lapsuke, Keskerakond, on
jäägitult ustav oma juhile. Vähemalt avalikkuse ees ollakse ühtne. Mis
erakonnas sees toimub, see on juba teine asi. Aastaid pealinna juhtinud
Savisaar on teinud sellest oma raudse võimukantsi, kus Hundisilma peremehe
juhtimisel on tegutsenud nii, nagu süda soovib. Ja selleks annab võimaluse ju
volikogus häälteenamus.
Ka riiklikul tasandil on Savisaarel ja
tema juhitud erakonnal läinud hästi – kogu aeg korjatakse ju suur hulk
mandaate. Kahjuks aga just erakonna liider on olnud see, tänu kellele ei soovi
teised erakonnad enam teha koostööd Keskerakonnaga.
Savisaar on olnud alati suur kombinaator
ja väga hea demagoog. Viimastel aastatel tundub, et kaardipaki jagamisel on
tehtud vigu. Tema tegutsemine või tegelikult mittetegutsemine pronksiöö ajal
muutis Savisaare usaldusväärsus paljude eestlaste silmis nulliks. Ka ei aidanud enam
maine tõusule kaasa tema eestvedamisel sõlmitud koostöölepe erakonnaga „Ühtne
Venemaa“. 1990.aastate alguses nii mõnigi kohalik venelasest tuttav pidas Eesti
poliitikutest kõige ohtlikumaks kujuks neile just Savisaart. Aastate möödudes
on aga Savisaare vaated muutunud kõvasti Kremli-sõbralikuks. Või kas need
vaated üldse muutusidki? Võib olla lihtsalt oli tegemist järjekordse punapileti
omanikuga, kes haistis enda tähelennuks soodsat momenti ja seetõttu tõmbas vajaliku
maski ette?
Kuigi Savisaar on ennast telereklaamides
kujutanud vaata et suisa raudmehena, on ka temal tulnud taluda saatuse lööke.
Vaevalt, et mõned kuud tagasi oli inimest, kes ei tundnud talle kaasa teda
tabanud haiguse puhul või siis vähemalt ei parastanud. Nii mõnigi lootis, et
ehk nüüd ta taandub suurest poliitikast, loobub linnapea toolist või võtab
sisse Riigikogu liikme koha. Ega keegi poleks ka pahandanud, kui ta oleks
pensioneerunud. Sai ju ta mais 65. Augustis oli ka linnapea tagasi tööl ning
teatas kandideerimisest uuesti erakonna esimeheks. Septembris tuli teade, et
KAPO korraldas Hundisilmal läbiotsimise ning Keskerakonna esimehele on esitatud
korruptsioonikahtlustus; lisaks sellele kohtu abil kõrvaldati ta pealinna meeri
kohalt. Meedia sai korralikult lõugu lõksutada ning muidugi oli selle tsirkuse
keskmes kahtlustatav ise. Elu läheb aga edasi ning uurimisorganid teevad oma
tööd ning Savisaare korruptsioonikahtlustuse lugu hakkas meedia jaoks
marginaliseeruma. Esialgu võeti kõik mis võtta andis ja ega see nii uus uudis
ka polnud: juba aastaid oli sellesisulisi jutte räägitud, nüüd siis läks asi
lihtsalt ametlikuks. Mis siin enam aega raisata.
Ainult üks meediakanal pole seda teemat
päevakorrast maha võtnud – see on Tallina Televisioon. Nende saade „Meedia
keskpunkt“ on teinud läbiotsimisest Hundisilmal lausa KAPO omavoli: tulid mingid
mehed maskides Edgari koju, pöörasid selle segi, võtsid kaasa hunnikute kaupa
isiklike pabereid ning tõmbasid seejärel uttu. Nutulaul missugune: sekkuti
inimese eraellu ja rikuti eraomandi puutumatust. Seetõttu nüüd majas pahad
vaimud, need tuleb välja ajada ja korraldada selleks ka vastav riitus. Kuidas
KAPO oleks aga pidanud läbiotsimise korraldama, seda õnneks ei õpetatud. Küllap
need mehed maskis oled pidanud lihtsalt maja uksel küsima: kuule, kas viitsid
anda meile oma pabereid ning eitava vastuse korral lahkuma. Kui nüüd uskuda „Meedia
keskpunkti“, siis kõik ainult sellega tegelevadki, et opositsiooniliidrit taga
kiusata, vahendeid valimata.
Sirje Niitra arvamuslugu hiljuti „Postimehes“
käsitles Edgar Savisaart ning tema arvates ei anna Savisaar enam ammu endale
aru sellest, et nõukogude aeg on läbi ning ka temal endal tuleks oma tegude
tõttu poliitikast tagasi tõmbuda.
Edgar Savisaar poliitika mõttes pole ju
vana mees ning ta võiks vabalt poliitikas ka jätkata. Iseasi aga, kas selles on
mõtet. Jätkamiseks peaks ta kõigepealt vabanema korruptsioonikahtlusest ja
lõpetama erakonna autokraatse juhtimise ning omaenese isikukultuse erakonnas.
Praegu oleks olnud aeg tõmbuda tahaplaanile, lasta ennast nimetada erakonna
auesimeheks ning nooremal põlvkonnal lasta tegutseda. Võib olla oleks erakond
siis taas valitsuskõlblik. Kahjuks aga sellest Eesti poliitika üks käilakujusid
aru pole saanud ning jätkab erakonna raudse käega valitsemist ning teiste
kõiges süüdistamist. Tema teleesinemised hakkavad kohati aga üha enam sarnanema
sellise inimese esinemisele, kes kas ei saa aru millest ta räägib või ta ei
tahagi aru saada millestki ning ajab ainult oma rida. Kas ta ka Tallinna linna
juhtimisel raudselt niite tõmbab, seda ei riski küll öelda. Kui oleksid puhas
nagu prillikivi, siis lihtsalt ootaksid uurimistulemused ära ning tuleksid
võidukalt avalikkuse ette. Praegune tegevus aga sarnaneb nurka aetud roti
tegevusele ning erakondlik meedia kaitseb oma esimeest kõikide vahenditega. Neid
kuulates hakka või uskuma, et erakonna esimees on kõigi poolt taga kiusatud
pühak!
Kui päris aus olla, siis see pideva tolmu
keerutamine meedia poolt või siis ka Savisaare enda poolt, hakkab juba
väsitama. Äkki siiski laseks prokuratuuril teha oma tööd? Nagunii mõistab
Eestis õigust siiski ju kohus, mitte ajakirjandus ja meie erakonnad.
Üks asi on aga siiski selle juures hea:
võib olla saab lõpuks ometi selgus majja pea kümnendi kestnud
korruptsioonijuttudele. Sa oled kas süütu või jääd süüdi. Jääb vaid loota, et selles
asjas ei ilmuks välja uut Matrossovit ...
