Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 40 ütleb, et Eestis ei ole riigikirikut. Seega võib meist igaüks käia sellises kirikus nagu ta soovib ja uskuda seda, mida ta tahab. See kehtib nii kerjuse kui ka riigipea kohta. Ometi on viimasel paaril kuul tekkinud tunne, et meie luterlik kirik pretendeerib riigikiriku rollile. Millega muidu seletada nende solvumist selle peale, kui oma ametisse astumise päeval Eesti Vabariigi President Kersti Kaljulaid jättis minemata tänujumalateenistusele. Proua president põhjendas oma otsuse ära ning tundub, et ka jõulujumalateenistusele ta kohale ei ilmu. Osa inimesi leiab, et sellega president sülitab osale oma rahvast. Kas see ikka on nii? Riigikirikut ju pole ning seega iga inimene selles küsimuses toimib oma tõekspidamiste järgi. Tegelikult pole praegusele presidendile mitte midagi ette heita selles küsimuses. Kui külastad luteri usu kirikut, siis pead külastama ka sünagoogi, õigeusu kirikut ja muude uskute pühakodasid. Seega - pead külastama kõiki neid kirikuid, mille tegevus on meie riigis lubatud. Aga külastades ainult ühe usulahu kirikut, solvad tegelikult teisi oma maa kodanikke, kes juhtumisi usuvad midagi muud.
President Kaljulaid on endale hästi selgeks teinud põhiseaduse § 40 ning tegelikult tegutsenud vastavalt põhiseadusele. Lihtsalt üks meie kirikutest on väga harjunud sellega, et kõik eelmised presidendid on regulaarselt seda kirikut külastasid ning luterlik kirik nautis aastaid mitteametliku riigikiriku positsiooni.
Usk on inimese enda asi ning põhiseaduse see osa kehtib kõigile selle riigi elanikele. Seega solvumiseks pole nagu põhjust kellelgi. Isegi mitte presidendi peale ...
