JA VOOGAB KULDNE PÕLD...

VANA-ANTSLA KOOL (1928-2013)

Igal asjal pidi olema algus ja lõpp. Küllap nii on see ka koolidega: kunagi kellegi pool rajati, elati üle palju raskusi ja poliitilisi tuuli ning siis kellegi sulepea tõmme otsustas, et nüüd on selle kooliga off and end. Lõpp!

Võrumaal asub koht nimega Vana-Antsla. Paljud pole sellest kohast midagi kuulnudki, paljud teavad sellenimelist mõisa, paljud aga seda koha nime kuuldes muutuvad mõtlikuks ning unistavaks (justkui teeks nad mõttes ekskursiooni kuhugi) ja nende näkku ilmub naeratus: see ju nende noorusmaa, seal üks nendest koolidest mille kohta öeldakse veel praegugi - meie kool.  

„Ja voogab kuldne põld …“ võib Sulle, armas lugeja, esmapilgul kentsakas tunduda, aga mõtle nüüd kaasa – meie ise olemegi ju see kuldne, küps, tuules voogav põld! Siin Vana-Antsla koolis sai külvatud seeme, mis idanedes moodustas laia rohelise välja, tänaseks on see kosunud, kasvanud, küpsenud. Mõni viljapea on saanud pikem ja täis tuumakamaid teri, teine keskmine, mõni ka kõhnem ja kõlum – ikka nii, kuidas edasine kasvukoht ja tingimused võimaldasid. 

Aga kõik meie koos moodustame võimsa, küpsenud ja kuldse, elutuules voogava välja. On ka kõrsi, mis rajutuultes murdunud, see on paratamatus. Suur kuldne väli voogab edasi! 

(Endel Kuppar, Lidya Tee „Ja voogab kuldne põld… Meie aastad Vana-Antslas 1946-1986.“)

85.aastat tagasi,19.veebruaril 1928, asutati endises Vana-Antsla mõisas  Vana-Antsla kodumajanduskool. Esimesel õppeaastal oli 16 õpilast. Õpetati loomakasvatust, mesindust, koduhoidu, aiatööd, käsitööd, lastekasvatust, kanakasvatust. Koolist tuli välja ridamisi tublisid tulevasi taluperenaisi. Ajad muutusid, riigikorrad muutusid, Eesti riik kaotas oma iseseisvus ja Eestimaad laastas suur sõda. Kool aga jätkas oma tegevust. Muutusid küll kooli nimed ja tegevusvaldkonnad, aga hariduse omandamine jätkus. Sügisel 1944 korraldati ümber Antsla Põllumajandus- ja kodumajanduskooliks. 1.juulist 1946 alustas tööd tehniliste kultuuride tehnikumina, sügisest 1947 kandis Antsla Põllumajandustehnikumi nime. 1.jaanuarist 1961 ühendati Antsla sovhoosiga, sügist 1964 kandis Antsla Sovhoostehnikumi nime.

Siis aga otsustas keegi kusagil kõrgel, et ka Võrumaal peab olema kutsekeskkool ning Antsla Sovhoostehnikumi ei ole enam vaja. Sügisel 1983 moodustati Helme Kutsekeskkooli nr. 30 juurde Vana-Antsla filiaal ning 1.septembrist 1984 alustas Vana-Antslas tööd Kutsekeskkool nr 45. Viimane lend nooremagronoome lõpetas 1986 ning edasi õpetati koolis ainult kodundusoskusega loomakasvatusmeistreid (ehk sisuliselt lüpsjaid) ja taimekasvatusmeistreid (sisuliselt traktoriste). 

Ükski relvajõul ühendatud impeeriumi ei püsi aga kaua koos, üksi vägivaldselt teise riigi koosseisu liidetud rahvas ei unusta oma vabadust ja soovi seda tagasi saada. Ka Eesti sai tagasi selle, mis temalt võeti kunagi. Ja taasiseseisvumine tõi kaasa ka muutusi haridussüsteemis. Nõukogulikult haridussüsteemilt mindi üle teisele, hakati otsima oma teed. Nende uute tuulte keerises muutis ka Vana-Antsla kool oma nime: 1990 nimetati ümber Vana-Antsla Põllutöökooliks. Kuna aga hakati õpetama ka mittepõllumajanduslikke erialasid, siis muutis kool taas nime: 2000.aastast kannab Vana-Antsla Kutsekeskkooli nime. 2002.aastast õpetati Vana-Antslas lisaks põllumajanduse ja ehituse erialale eluks vajalikke oskusi mõõduka ja kerge vaimse puudega noortele.

Uus sajand tõi kaasa ka suured muutused taaskord ka kutsehariduses: rida koole liideti või likvideeriti. Käisid jutud ka Vana-Antsla kaotamisest, kuid esialgu siiski kool jäi püsima. Paraku olid saatusele (või haridusministeeriumil) omad plaanid. Nende arust oli see kool siin Vana-Antsla põlispuude all muutunud ülearuseks. 1.septembrist 2012 liideti Võrumaa Kutsehariduskeskusega, juunis 2013 toimusid Vana-Antslas viimased koolitunnid. Siin olnud õpilased alustavad 1.septembril 2013 õppetööd Väimelas. Aastast 1947 kuni tänaseni on kooli lõpetanuid 3000 ringis. 

Mis saab aga kooli hoonetest? Aga see ei huvita ju enam kedagi, kas pole nii? Uksed keeratakse lukku, majad jäetakse tuulte ja tormide (ning kohalike kaakide) meelevalda, aasta pärast on aknad juba sisse löödud, mõned uksed maha murtud ning koolimaja lammutamine seestpoolt käib täiega. Uueks omanikuks saab Riigi Kinnisvara AS ja kui veab, müüakse hooned maha; kui ei vea - no keda see huvitab. Üks komplekt tondilosse taas juures. Eeskuju pole vaja kaugelt otsida, mõnesaja meetri kaugusel asuv mõisa härrastemaja (Loss) on "eeskujuks" juba.

Laupäev, 13.juuli 2013 oli ilus suvine ja päikesepaisteline päev. Sel päeval kogunes Vana-Antslasse üle 500 erinevas vanuses inimese - hallipäistest noorteni. Paljud sealviibinud teineteist isegi ei tundnud, kuid neid ühendas üks - kool Vana-Antslas. Kokku olid tulnud erinevate aastate vilistlased ja nende õpetajad. Paljud jäid ka tulemata: päris esimeste lendude  (ja kahjuks ka hilisemate aastakäikude) lõpetajaid enam meie seas ei olegi ju enam, paljudel ei lubanud kohale tulla kõrge vanus, viimase paarikümne aasta lõpetajad aga ei saanud tulla suurte vahemaade tõttu, sest nende kodud asusid juba väljaspool Eestimaad. Kuigi oli tore taaskohtumine, oli siiski hinges ka nukrus. Sisuliselt peeti ju kooli matuseid... Kes teab, kas me järgmine kord saame siin veel kokku  (või kas üldse saame?). ..

 Endel Kuppar ja Lidya Tee, õpetaja ja õpilane, olid kokku pannud mälestusteraamatu ajast, kui Vana-Antsla kooli nimi oli Antsla Sovhoostehnikum. Raamatu, mis suurele enamusele selle uutest omanikest kujunes ekskursiooniks nende noorusemaale ja nooruse radadele...

ME LAULAME SULLE TÄNA - 

JÄÄ HÜVASTI, KALLIS KOOL!

SU RÕÕMUS KOOLIKELL ENAM

EI HELISE KUNAGI SIIN...