Praegusel ajal püüab peaaegu iga Ukrainas elav Facebook’i kasutaja mõistatada Putini plaani ning iga teine arvab, et teab seda plaani. Lähtudes sellest „teadmisest“, püütakse kavandada oma strateegilist tegevust selle plaani nurjamiseks. Ja eksperdid vaidlevadki: „kas Putini läheb edasi?“, „kus ta peatub?“, „kas on temaga võimalik läbi rääkida?“ jne.
Kuid need, kes räägivad sellest plaanist, ei tunne teda; need aga, kes teavad – ei räägi. Ma ei imestaks selle üle, kui isegi Putin ei teaks oma plaani. Täpsemini, tal on tõenäoliselt varuks mitu plaani, mida ta lähtudes hetkeolukorrast kasutab.
Ma ei tea „Putini plaani“ ja ega mind ka ei huvita selle sisu. Probleemiks ei ole ju tema isiksus. Kui homme Vene president peaks ootamatult surema, ei lahenda see meie probleeme. Teisest küljest, sõda Erefia’ga*, see ei ole võitlus mitte Dostojevski ja Tšehhovi maaga, vaid selle variandiga „Vene maailmast“, mille eestkõnelejaks on Kremli kääbus.
Keegi arvas, et Venemaa piirdub Krimmiga. Pärast sai selgeks, et ta pretendeerib Donbassile. Praegu räägivad paljus maismaaühendusest poolsaarele; on neid kes ennustavad Venemaa läbimurret Odessani ja sealt edasi Transnistriasse … Võib loota paremale, kuid tuleb olla valmis halvimaks, lähtudes sellest, et Putin läheb nii kaugele, kui kaugele me lubame tal minna. Meie võidu pandiks saab olema selliste tingimuste loomine, milles vaenlase võit saab olema võimatu. Kuid kuidas me seda teeme, kui me täpselt ei tea tema (vaenlase) plaane, aga tähendab ka seda, et vajalikke tingimusi meie võiduks? Iga suure tõenäosusega võimalik löögisuund (eriti aga Mariupoli – Hersoni – Odessa joon) peab olema hoolikalt läbitöötatud; sellega tegeldakse ja see on õige. Teen ettepaneku läbi arutada ka kõige hullem variant – seda, et Putin üritab hõivata kogu Ukraina.
Iga sõjaline ekspert ütleb, et otsest vastasseisu Vene armeega, kes ületab Ukraina armee mitmeid kordi elavjõult ja relvastuselt, me vastu ei pea. Muidugi, Kiievi hõivamine kahe nädalaga – see on bluff, kuid see ei pruugi olla liiga kaugel reaalsusest, kui Venemaa paiskab meie vastu regulaararmee üksused, alustades täiemõõdulist sissetungi (kui ma ütlen „täiemõõduline“, siis ma ka mõtlen nimelt „täiemõõduline“). Hoolimata sellest on olemas üks jõud, mis on võimeline peatama või oluliselt kinni hoidma Vene armeed.
29.oktoobril 2013 toimus meie maa ajaloo suurim sõjaajaloo alane rekonstruktsioon – „Lahing Dnepri pärast“. Üritus organiseeriti suure pompoosiga Dnepropetrovskis, kohal oli Janukovitš. Rekonstruktsiooni organiseerisid Ukraina, Venemaa ja Valgevene sõjaajaloo klubid. Tähistamiseks oli nagu põhjust kah (nendest sündmustest möödus 70 aastat) ja veteranid kutsuti kohale ja igasuguseid päevavargaid kogunes kah …
Täiesti võimalik, et see oli toimunu lavastus toimunu pärast, veteranide austamine ja vaatajaskonnale etenduse pakkumine. Võib olla. Kuid asjaolude kummalise kokkusattumisena armastab ka Girkin rekonstruktsioone. Ma ei tea, kas ta oli seal, kuid täiesti võimalik, et mõned seal osalenutest planeerivad praegu kasutada saadud kogemust. Ei ole välistatud, et sel rekonstruktsioonil ise olid omad eesmärgid ja seda mitte ajaloolise etenduse näitamiseks. Millest siis jutt?
Kui Putin otsustab hõivata Kiievi, Dnepropetrovski, Zaporožje ja edasi liikuda, tuleb tema vägedel forsseerida Ukraina suurim veetakistus. Iseenesest Dnepr eriti tugevalt Putinit ei peata; teda saab aga peatada paremale kaldale rajatud tugev kaitseliin. Dnepri parem kallas on järsk, vasak kallas – lame ning see annab meile soliidse eelise.
Kas suudame ära kasutada selle geograafilise eelise? See sõltub paljudest teguritest. Kas kõrgeim ülemjuhataja on valmis vajadusel andma käsu sildade mineerimiseks? Kas sõjaväeline juhtkond on arutanud võimalust luua Dnepri jõe paremale kaldale kindlustatud rajoonid? Kas on olemas plaanid õhukaitse valmisolekuks vaenlase lennuväe vastu tegutsemiseks, kes tõenäoliselt hakkab katma vene vägesid üleveol? Kas on arvestatud sellise võimalusega nagu vene õhudessandi maandamine tagalas ja mida me võtame ette nende neutraliseerimiseks? Jne, jms.
Idee kohaselt tuleb taolised plaanid välja töötada Ukraina armee kindralstaabis, kuid teades meie sõjaväelise juhtkonna tölplust, ei imesta ma üldse, kui mitte keegi ei ole eelnevalt üksikasjalikult nende küsimustega tegelnud. Muidugi, meil ei ole aega ja võimalusi, et muuta kogu Dnepri parem kallas Mannerheimi liiniks. Kuid me võime kindlaks määrata need peamised kõrgendikud, mille geograafiline asukoht lubab seal kindlustunud Ukraina vägedel (vajaduse korral ja sõltuvalt kujunenud situatsioonist) tekitada vaenlasele maksimaalne kahju ja pidurdada tema ületulekut jõest maksimaalse efektiivsusega.
Praegu ei ole muidugi Teine maailmasõda, seetõttu on nii jõud kui võimalused teised. Kuid ka Erefia jaoks on panused praegu teised. Me võitleme oma maa eest, meie jaoks on see isamaasõda, aga see tähendab, et ükskõik milline hind ka võidu saavutamisel ei oleks, on see õigustatud. Venemaa jaoks on seni kõik korras, kuni kampaania Ukrainas jääb „väikeseks võidukaks sõjaks“. Laiaulatusliku agressiooni korral oleks Ukraina armee võtmeülesandeks mitte vallutajate armee täielik hävitamine vaid talle vastuvõetamatu kahju tekitamine. Arvestades tänase päeva tegelikkust, vastuvõetamatud kahjud Vene Föderatsioonile tekivad siis, kui tema sõjalised kahjud ulatuvad kümnetesse tuhandetesse inimestesse.
See on nagu 1939.-1940.aasta Nõukogude – Soome sõjaga. RKKA-l võis olla, et jätkuski võimsust selleks, et vallutada Soome (ujutades see üle oma sõdurite laipadega), kuid sellise „võidu“ hind oleks tõeliselt Pyrrhose võit. Kui põikpäine ka Stalin ei olnud, tuli minna rahu sõlmimisele.
Avameelselt rääkides, ma ei arva, et Putin otsustab täiemõõdulise agressiooni kasuks. Kuid seni kuni säilib selle kasvõi hüpoteetiline võimalus, tuleb teha kõik selleks, et demonstreerida oma valmisolekut korraldada okupantidele meie maal põrgu. Siis tuleb neil muuta oma plaane. Nagu ütlesid vanad roomlased: si vis pacem, para bellum.
*Erefia
(Эрэфия) – Vene Föderatsiooni kohta käiv põlglik nimetus (tuletatud riigi
vene keelsest lühendist РФ – эРэФия).
Kõnepruugis kasutatakse ka väljendit „Рашка“ – tuleneb riigi inglise keelsest
nimetusest „Russia“.
Antud
kirjutise autoriks on Dnepropetrovskis asuva Ukraina Rahvusliku metallurgia
Akadeemia filosoofia õppejõud, filosoofiateaduste doktor professor Aleksei
Halapsis. Ta kirjutab peamiselt järgmistel teemadel: filosoofia (metafüüsika),
ajalugu, politoloogia, poliitika ja geopoliitika. Kõik professor Halapsise
kirjutised on loetavad ka tema blogis: http://halapsis.net
Käesolev
arutlus on tõlgitud eesti keelde professor
Aleksei Halapsise loal (vastavalt kehtivale Eesti Vabariigi
seadusandlusele intellektuaalse omandi kaitsest) ning avaldati
esmakordselt tema blogis 7.oktoobril
2014.aastal. Teksti originaal
