LASUD KOOLIS

Esmaspäev, 26.oktoober algas Eestimaal nagu iga tavaline esmaspäeva hommik. Nädal kujunes tulla põnev, sest meedial oli, millest lõksutada: rahandusminister Ligi pidi tagasi astuma, sest solvas oma koalitsioonikaaslast Ossinovskit ning lähenevate valimiste tõttu andis selle ümber tolmu kõvasti keerutada ning lõbu laialt. Kogu selle „lõbu“ rikkus aga ära üks Viljandi koolipoiss, kes hommikul kooli minnes pakkis muuhulgas ka oma koolikotti isa relva. Eesmärk olla olnud üks: lasta maha oma saksa keele õpetaja.

Pärastlõunal ühes Viljandi koolis need lasud ka kajasid ning klassis tunnis olnud õpetaja oli surnud. Lühidalt: tapetud. Uudis levis kiiresti massiteabevahenditesse ning palju inimesed Eestis olid jahmunud ja šokis.

Kuidas sai selline asi juhtuda?! Mida see siis nüüd tähendab?! Meil, Eestis ja koolitulistamine????? No iseenesest pole see koolitulistamine muidugi mingi uus asi: aeg-ajalt ikka kuuleb, et kusagil kaugel, Ameerikamaal, sellist asja juhtub üsna tihti. Ja Soomeski oli selline juhtum mõni aeg tagasi. Aga kohe kindlasti sellist jama ei saa juhtuda ju Eesti koolis!!!! Tulge mõistusele ometi! Paraku siiski vist selliste küsimuste esitajatel tuli tõsiasjaga leppida, sest üksteise järel andsid intervjuusid psühholoogid, õpetajad jne. Koolitulistamine Eestis oli muutunud karmiks faktiks ning üks õpilane tappis kaasõpilaste silme all õpetaja.

Kui aga järele mõelda, siis kas ikka on tegemist millegi ootamatuga? Ega vist ei olnud küll. Teadsin juba umbes sajandi algusest peale, et ühel päeval kõlavad lasud ka Eesti koolis. Lihtsalt puutusin kokku paari karmi faktiga ning seetõttu olin vist Eestis üks väheseid, kes seda kuuldes mõtles: ja see aeg ongi siis tõesti kahjuks juba käes ... 

Viimastel päevadel on palju räägitud sellest, mis tegelane see relvakangelasest noorehärra siis ka oli. Teda on iseloomustatud küll nii- ja naapidi. Iga endast lugupidav meediaväljaanne on oma pühaks kohuseks võtnud lahkama hakata ühe noore inimese hingeelu, teadmata üldse, mida ta endast tegelikult kujutab. Üks on selge: 15.aastane poiss on tapnud inimese ning kui kohus ta süüdi mõistab, siis on ta ka kurjategija. Kuni pole olnud kohust ja jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, ei saa me temast rääkida kui kurjategijast.

Väga palju ja ülivõrdes on räägitud aga saksa keele õpetajast, kelle pihta noormees tule avas. Proua oli aasta õpetaja tiitli omanik, tõeline õpetaja, koolielu hing jne. Ma ei kahtlegi selles, et ta oli selline õpetaja, kes oskas õpetada ja nõudis nii eneselt kui ka õpilastelt. Ei kahtle ka selles, et ta oli suurepärane pedagoog, kellelt võiks igaüks meist midagi õppida. Ometigi aga tuleb esitada üks küsimus: kas ta ikka oli nii suurepärane õpetaja ja inimene, kui temast räägitakse? Mis tegelikult oli tema ja selle poisi vahel juhtunud? Niisama üks noormees ei lähe hommikul kooli, relv kotis ja ei oota peaaegu et koolipäeva lõpuni ning alles siis tulistab. Miskit pidi olema juhtunud juba varem. Ja see miskit oli sundinud ühte noor inimest hoolikalt kavandama plaani ning kannatlikult ootama saksa keele tunni algust. Neid küsimusi esitades tekibki rida küsimusi, millele vastust vist enam ei saagi. Ja tekib ka väike kahtlus, kas ikka ohver oli nii ideaalne õpetaja, kui temast räägitakse. Niisama ei hakka keegi teise pihta ju tuld avama?

Noormees väitis, et tal oli probleeme õpetajaga ja nagunii poleks keegi teda uskunud. Karta on, et ta räägib õigust, kuid kahjuks on need ainult tema sõnad ning vastulauset ei tule. 

Medalil on ikka kaks külge. Selle üks külg - koolipoiss peab oma elu edasi elama nii nagu oskab; medali teine külg - õpetaja – on meie seast lahkunud. Räägitagu tulevikus mida tahes sellest loost, tõde ei saa me vist kunagi teada. Tõde on lihtsalt kusagil seal poisi ja tema õpetaja vahel ning peab olema vait.

Juba aastaid on õppeaasta alguses ikka ajalehtedes olnud üks anekdoot Jukust ja õpetajast: Juku kutsuti tunnis vastama ning ei olnud ta õppinud eelmine tund antud teemat. Õpetaja teatas Jukule, et kahjuks tuleb talle panna mitterahuldav. Juku korjas selle jutu peale põuest välja automaadi ning ütles: „Õpetaja, äkki mõtlete hinde suhtes ümber?“ Selle peale tiris õpetaja laua alt välja kuulipilduja ja ütles: „Kahju küll Juku, aga ma ei kavatse ümber mõelda.“ Paalalinna koolis toimunu taustal see anekdoot enam naerma ei panegi eriti. Tulistamine koolis oli reaalsus siiski. 

Tuleb loota, et need lasud Viljandis ühes koolis jäävad viimasteks laskudeks koolimajas... Tuleb loota, et tulevikus ei tule õpetajad tööle kuulivestis ja revolvriga, sest elu on ohus...