Just sellise deviisi (Hot. Cool. Yours. - Жаркие. Зимние. Твои.) all
toimusid 7.-23.veebruarni 2014 Venemaal, Sotšis XXII taliolümpiamängud.
Otseselt Sotšiga muidugi polnud neil esimest korda subtroopikas
korraldatud taliolümpiamängudel midagi pistmist, sest linnas endas ei toimunud
olümpiaga seoses mitte midagi. Kokku võisteldi 15 alal (bobisõit, curling, freestyle suusatamine iluuisutamine, jäähoki, kahevõistlus,
kelgutamine, kiiruisutamine, laskesuusatamine, lumelauasõit, murdmaasuusatamine,
mäesuusatamine, short track
kiiruisutamine, skeleton, suusahüpped) ning uute aladena olid sel korral lisandunud
naiste suusahüpped, laskesuusatamise segateatesõit, iluuisutamise ja
kelgutamise meeskonnavõistlused ning freestyle suustamise rennisõit.
Juba
2011.aastal valiti ka võitluste maskotid: jääkaru, lumeleopard ja valgejänes.
Kui paljudele osalejatele olid need mängud nende sportlaskarjääri
esimesed, siis Venemaa kelgutaja Albert Demtšenko ja Jaapani suusahüppaja
Noriaiki Kasai osalesid juba oma seitsmendatel taliolümpiamängudele. Tegid nad
seda edukalt: Demtšenko lahkus hõbedaga ning Kasai pronksiga. Mõned nende konkurendid polnud veel
sündinudki, kui mehed esimest korda olümpial võistlesid.
Kõik sportlased võistlevad oma
kodumaa ning spordi auks ja kuulsuseks. Nii mõnigi sportlane ei võistle enam
ammu oma sünnimaa nimel vaid oma uue kodumaa eest, tuues sellele maale au ja
kuulsust. Erandiks ei olnud ka need olümpiamängud. Oma uuele kodumaale tõid
olümpiakulla endised Venemaa sportlased Anastassia Kuzmina (Slovakkia,
laskesuusatamine), Darja Domratševa (Valgevene, laskesuusatamine) ja Juri
Podladtšikov (freestyle lumelaua rennisõit, Šveits); endine USA lumelauasõitja
Vic Wild tõi Venemaale 2 kuldmedalit lumelaua slaalomis ning Korea Vabariigi
lipu all lühiraja uisutamises Ahn Hyung-soo nime all olümpiakuldasid korjanud
Viktor An tõi seekord oma kullad Venemaale.
Sel korral õnnestus näha
otseülekandes või videolindilt kõiki spordialasid ning kaasa sai elatud nii
mõnelegi vanale lemmikule kui ka tekkinud uutele. Mõnele alale sai rohkem kaasa elatud, mõnele vähem. Nii saigi üht-teist meelde
jäetud kõikide alade kohta ja lastud ka mõtetes settida ning teha väike kokkuvõte.
BOBISÕIT
Ala, kus
seekord domineerisid meestest venelased ja naistest kanadalannad. Sellel ala
kuuluvad maailmaklassi ka meie lõunanaabrid, ning saadi ka medaleid. Tõsi küll,
populaarsed olid aga hoopis Jamaika bobisõitjad. Üks nende meeskonnaliikmetest,
Winston Watts ütles Jamaika osalemise
kohta järgmist: „Meie kohalolek on Jamaikale tähtis vaatama tõigale, et meie
saare peal näeb jääd vaid külmkapis.“ Naiste kahesel bobil aga võitis
hõbemedali ameeriklanna Lauryn Williams, kes kaks aastat enne Sotšit tuli olümpiavõitjaks
Londonis toimunud suveolümpiamängudel USA 4x100 m teatejooksu naiskonna
koosseisus.
CURLING
Eesti keeles kasutusel ka termin „jääkeegel“, kuigi keeglist on see
mäng väga kaugel. Ainuke asi, mis sealt meelde jäi, oli see et harjaga jää
nühkimise oskus on väga tähtis. Ülejäänud jäigi arusaamatuks – niipalju sain
aru, et vastase keeglile tuleb pihta saada ja vastase keeglit teatud kohas võib
natuke harjaga jääd nühkides suunata endale soodsas suunas. Selle ala
harrastajaid leidub ka Eestis, aga olümpiale pole veel jõutud. Sotšis jagasid
medalid omavahel Kanada, Suurbritannia ja Rootsi võistkonnad. Kullad läksid nii
meeste kui ka naiste arvestuses Kanadasse, ülejäänud medalid läksid pooleks:
Rootsi sai naiste arvestuses hõbeda ja meeste arvestuses pronksi ning
Suurbritannia sai meeste arvestuses hõbeda ja naiskond pronksi.
FREESTYLE SUUSATAMINE
Eesti keeles on selle ala nimetus vigursuusatamine. Selle ala võitlused
Krasnaja Poljana ekstreempargis lõppesid paljudele kanderaamil. Siin jõuavad
finišisse tugevad ja kulda korjavad ainult ülikõvad. Freestyle’i vaadates sai täiendatud kõvasti oma spordialast
terminoloogiat. Kullakursil püsisid kanadalased, prantslased, ameeriklased ja
valgevenelased. Naiste mogulis ei puudunud palju, kui kolmikvõidu oleks võtnud
Kanada õed Dufour-Lapointe’d. Lõpuks siiski pääses
superfinaali kaks õde ning kulla sai vähem tituleeritud, hõbeda tuntuim õde.
Selleks, et tulla freestyle
suusatamises olümpiavõitjaks, pidi läbima ikka väga vinge konkurentsi ning neid
võistlusi oli väga põnev vaadata. See oleks ala, kus ka eestlastel oleks
tulevikku.
ILUUISUTAMINE
Ala, mida alati meeldis
vaadata. Ja samuti ka ala, kus mõnelgi korral võib puhkeda mõni skandaalike.
Viimane suuremat sorti skandaal, mis viis lõpuks hindamissüsteemi muutmisele,
oli 2002.aastal Salt Lake Citys. Seejärel Torinos ja Vancouveris möödusid need
võistlused skandaalideta. Ju vist oli taaskord käes aeg skandaalideks ning
Sotšis need ka üles korjati.
Enne mänge spekuleeriti
palju, kes esindab Venemaad: kas Venemaa meister Maksim Kovtun või talle
meistrivõistlustel kaotanud ning vigastuste küüsis olnud superstaar Jevgeni
Pljuštšenko. Kuna Venemaa sai välja panna ühe meesüksiksõitja, siis oli see
vägagi probleemne küsimus. Mingi erikomisjoni ees korraldatud esinemise
tulemuse saadeti superstaar.
Juba enne avatseremooniat
alustati esmakordselt kavas olnud võistkonnavõistlusega, kus ühtlaselt esines
Venemaa ning võitis USA ja Kanada ees kulla. Superstaar Pljuštšenko oli
tasemel, lühikavas kaotas ainult jaapanlasele Yuzuru Hanyu’le, kes vabakavaks asendati
koondisekaaslasega.
Järgmise alana oli kavas
paarissõit ning Vene paaride tugevus oli ette teada. Tatjana Voložarile ja
Maksim Trankovile vastaseid ei leidunud ning nii võttis viimase paari aasta
maailma tugevaim paar kulla. Hõbeda said nende kaasmaalased ning pronksi veel
paar aastat tagasi paarissõidu maailma valitsenud Saksa paar.
Meeste üksiksõidu eel
spekuleeriti palju sellega, kas venelased asendavad Pljuštšenko Kovtuniga –
võimalusi ju oli, sest kui Pljuštšenko oleks esitanud arstitõendi (arvestades
tema operatsioone, poleks see keeruline olnud), saanuks tema asemele Kovtun.
Pljuštšenko otsustas ise võistelda. Veel enne kui mees üldse starti minna sai,
kukkus ta soojendusel, vigastas selga ning enne kui võistlus alata sai, oli see
ühele kuulsusele läbi. Medalid jagasid oma vahel jaapanlane Yuzuru
Hanyu, kanadalane Patrick Chan ja kasahh Denis Ten. Eesti esindaja Viktor
Romanenkovi olümpiadebüüt lõppes 24.kohaga, treeneri sõnul ebaõnnestus
vabakava. Selle tulemusega kerkis aga Viktor Romanenkov ootamatult Sotši
mängudel Eesti parimaks individuaalvõistlejaks.
Meeste üksiksõit oli aga ala, kus venelased kerisid üles oma koduse
skandaali: ikka ja jälle tõusis päevakorda mitme päeval jooksul Pljuštšenko
katkestamine. Mitu päeva keriti seda katkestamist (ja ka seda, kas mees ikka
ise tahtis edasi võistelda või sunniti) meedias nii kuidas suudeti: süüdlaste
otsimine käis täistuuridel, sportlast süüdistati simuleerimises jne. Lühidalt: vastastikune
poriloopimine hakkas sarnanema juba lausa mingile võistlusele. Asi läks niikaugele, et
21.veebruaril toimunud vestlusaates „Прямой эфир“ pühendati pea terve tund
Pljuštšenkole ning muuhulgas keriti kukkumist edasi-tagasi mitu korda ning rida
oma ala tuntud tegelasi (sh tiitlitega pärjatud iluuisutajatest minevikukuulsused)
arutasid selle üle, kas Pljuštšenko lihtsalt tundis, et ei võida medalit ning
kukkumisele viidates ei soovinud edasi võistelda või siis tõesti selg tegi
haiget. Arvamusi oli mitmeid, arutelu oli tuline ning kõige häälekam esineja
oli Venemaa esiliberaal Vladimir
Žirninovski, kes tahtis kõigepealt teada, kes üldse otsustasid Pljuštšenko
saatmise ning lõpuks andis kogu Venemaale teada, et tegelikult ikka sportlane
simuleeris: sellise kukkumise peale olla tõusnud sportlane liiga kiiresti püsti
ja liikunud uiskudel edasi. Žirinovski arvates see oligi kindel märk sellest,
et katkestamine olla ette planeeritud: nimelt tema, Žirinovski säärase
kukkumise peale poleks kohe kindlasti ise suutnud püsti tõusta ja veel ka edasi
liikuda. Oli nüüd selle kukkumisega, kuidas oli, aga minu teada on üks mees
teisest poole võrra noorem, seega pole ka midagi imestada et üks vajab abi,
teine ei vaja.
Jäätantsu kohustusliku
tantsu järel asusid juhtima eelmise olümpia hõbedad ja viimase paari aasta
maailmameistrid ameeriklased Meryl Davis
- Charlie White, tihedalt nende kannul nende
treeningukaaslased ja tiitlikaitsjad kanadalased Tessa Virtue
- Scott Moir.
Enne vabakava aga hakkas ringlema ühes Prantsuse ajalehes avaldatud artikkel
kokkumängust: venelased olid lubanud aidata ameeriklastel võita jäätantsus
kulla, juhul kui nad aitavad võita venelastel võistkonnavõistluse. Viimane oli
tõesti lõppenud venelaste võiduga ning ameeriklased olid teisel kohal. Kas see
lugu ka tõele vastab, pole teada, kuid ameeriklased kulla jäätantsus said. Aga
öeldakse, et kus suitsu, seal tuld…. Pärast võistlust mainisid mitmed selle ala
eksperdid, et Kanada paari vabakava oli puhtam kui USA paaril.
Naiste
üksiksõidus mainiti kullasoosikutena mitmeid: tiitlikaitsja Kim Yuna, Carolina
Kostner, jaapanlannasid, venelannasid. Viimaste imelaps, 15.aastane Julia
Lipnitskaja oli mõni nädal varem tulnud Euroopa meistriks. Võistlused kulgesid
pingeliselt, konkurendid kullale esinesid kes paremini, kes halvemini. Enne
vabakava oli kulla võimalusi mitmetel, kui lõpuks väljus sellest võitjana teine
nooruke venelanna – Adelina Sotnikova, hõbeda sai tiitlikaitsja Kim Yuna ja
pronksi mitmekordne Euroopa meister ja maailmameister Carolina Kostner. Pärast
naiste üksiksõitu aga avaldas iluuisutamise maailm hämmeldust. USA
spetsialistid ning mitmed endised olümpiavõitjad ei suutnud mõista, kuidas sai
17.aastane Sotnikova alistada tiitlikaitsjat Yuna Kimi Lõuna-Koreast ja Carolina Kostnerit Itaaliast. Tema kava oli
nende arust ülehinnatud ning avaldati arvamust, et venelannale anti see võit. Peamiseks
süüdistuseks oli, et enne vabakava vahetati välja viis kohtunike paneeli liiget
ning uued liikmed pärinesid kas endise NSV Liidu aladelt (sh Eesti) või
endisest Ida-Euroopast. Lisaks mainiti, et üks kohtunik oli Vene
Iluuisuföderatsiooni ühe tippjuhi abikaasa. USA ajakirja Today andmetel oli aga kõrge anonüümseks soovida jäänud
olümpiamängude iluuisutamisega seotud ametnik öelnud, et venelannal aidati
võita ning sisuliselt on pöördutud vanade aegade tava juurde tagasi ja see on
väga paha lugu. Samas – mitmed spetsialistid (mitte Vene omad) on öelnud, et
Sotnikova võitis ausalt. Märtsi lõpul toimuvatele maailmameistrivõistlustele sõitvas
Vene koondises on naiste üksiksõidu olümpiavõitja varuvõistlejana kirjas …
Eesti esindajal Jelena Gleoboval aga lühikava ebaõnnestus ning nii jäigi
tulemuseks eelviimane koht.
Sel korral
kandis Eestis iluuisutamist üle TV 3 ning nemad oli valinud reporteriks Mart
Sanderi. Kahjuks aga unustati kommentaator Sanderile öelda, et tema ülesanne on
võistlust kommenteerida, mitte aga sportlasi ja nende kavasid, kostüüme ja
muusikavalikut mõnitada: „see oli nüüd küll kõõrdsilmne iluuisutaja“,
„järgmiste meesüksiksõitjate riietus on nagu juudi jõulupuu“, „no ma ei tea,
miks selline muusika valiti“, „no mulle ei meeldi selle paari kava, mulle nii
raskepärane“, „mul on juba allergia sellest muusikast, mida nad lühikavas
korrutavad kogu aeg“, „see paar mõjub ikka väga raskelt ja üleüldse olid nad
jääl igavad“ jne. Iluuisutamise huvilisena oleksin oodanud kommentaari ikka
selle kohta kui hästi või halvasti kava esitati jne, mitte aga kuulata
ülevaadet muusikaajaloost. Kuna TV 3 katkestas uudiste ajaks ülekande, siis sai
alati lõpuosa vaadatud mõne võõrkeelse kanali pealt ning seal oli tõesti kava
väga asjalik analüüs. Meil aga kahjuks ei lasknud Sander oma
kaaskommentaatoritest asjatundjatel palju rääkida. Kahjuks rikkus Sanderi möla
pidamatus eesti keelse kommentaariga võistluse vaatamine.
JÄÄHOKI
See oli
ala, kus Venemaa jaoks esikohast nigelam koht oleks olnud totaalne läbikukkumine.
Seda isegi nende meedia ei varjanud ning pea aasta aega kedrati jutte ainult
võidust. Alagrupimängud aga tundusid venelaste jaoks kulgevat üle
kivide-kändude: võidud Sloveenia, Slovakkia ja Norra üle ei olnud veenvad. Mängust
Sloveeniaga pärineb ka maailma massiteabevahendites levinud pilt Venemaa
presidendist ja peaministrist, kes on nii hapude nägudega, nagu oleksid nad
pidanud kohustuslikus korras sööma ära terve hunniku sidruneid. Hästi mängiti
vaid matš USAga. Tulemuseks oli see, et otse veerandfinaali ei pääsetud ning
sinna tuli jõuda läbi play-off’i. Alagrupimängud
ei olnud veel teab mis näitajad, tähtsad mängud oli ees ning seal võis juhtuda
kõik: hästi esinenud võisid põruda, seni ennast läbi lohistanuid võib aga
tabada lausa uuestisünd. Seega – ees ootasid põnevad mängud.
Ammu
tuntud tõde on see, et enne töö ja pärast lõbu. Austerlased vist seda aga ei
teadnud ning nende hokimehed kaotasid play-off’is
0:4 Sloveeniale. Pärast põhjendati kaotust sellega, et enne tähtsat mängu
Sloveeniga tähistati võitu Norra üle ning pidutsemisega mindi liiale.
Ka meie
lõunanaabrid pääsesid play-off’’i,
aga nende vastane oli kõvast puust – eelmise MM hõbe Šveits. Lätlasi see aga ei
morjendanud, väravasse istutati mees nimega Kristers Gudlevskis ja tema juba
oskas seal nii laiutada, et lõpptulemusena pidid eelmise MMi hõbedad oma
varustuse kokku pakkima ning järgmisi mänge tribüünilt vaatama. Lõunanaabritel
tuli aga veerandfinaalis ristata hokikepid suurfavoriit Kanadaga. Enne mängu
lendasid õhus vaimukused stiilis: „98%
Kanadast uurib guugeldades praegu, et teada saada, kes või mis on Läti“ ja „Kui värvavaht Kristers Gudlevskis
taevaväravaid valvaks, põleksid põrgus ka kõige patuvabamad kristlased!“ Ka
Kanada peatreener tunnistas enne mängu, et lätlasi alahinnata oleks äärmine
lollus. Ja seda lollust Kanada endale ei lubanud. Tuleb tunnistada, et Läti
väravavaht Kristers Gudlevskis pani veerandfinaalis kanadalased korralikult
higistama ning nad pääsesid tänu Shea Weberi arvulises ülekaalus visatud
väravalt 54.minutil. Selles mängus tuli Läti väravavahil teha 55 tõrjet.
Mängu kaotanud lätlasi saatsid aplausiga väljakult ka Kanada koondise fännid,
sest nende lemmikud tõesti teenisid seekord oma võidu välja, mitte aga ei
käinud seda vormistamas. Ja kui vastane oli seda väärt, et talle austust
avaldada, siis seda ka tehti.
Enne veerandfinaalmängu
Soomega levitasid olümpiamänge kajastavad Vene internetisaidid uudiseid
sellest, et Lääne meedias olla ilmunud artikleid stiilis: Soome kavatseb Venemaale
korralda hokikošmaari. Ajakirjandus on alati armastanud dramaatilisi ja
sentsatsioonilisi artikleid ning selle mängu vastu puhuti üles sellist huvi,
nagu oleks tegemist finaalmänguga. Samas – selle mängu võitja tõenäoline
vastane olnuks Kanada. Veerandfinaalis selgus aga, et Soome meeskondlikkusele
ei saa venelaste individuaalne meisterlikkus vastu. Bolšoi jääareenil toimunud
matši viimastel minutit saatis venelasi enam mitte Rossija, Rossija vaid vilekoor (seis oli 3:1 ning lootus vähemalt
lisaajalegi vähenes iga sekundiga). Venemaa hokimeeskond seisis sisuliselt
katastroofi äärel, sest kaotus tähendas, et kuldmedal jääb ka seekord ilusaks
helesiniseks unistuseks. Vene publik tunneb jäähokit ning osatakse tunnustada
tugevamat. Veerandfinaali lõppedes esimesena jäält lahkunud soomlasi saatis
isegi aplaus, samas kui publikut tänama jäänud venelased lihtsalt vilistati
kodupubliku poolt julmalt välja.
Poolfinaal
oli tõeline klassika: USA-Kanada ja Rootsi-Soome. Võitjatena väljusid Kanada ja
Rootsi. Olümpiamängude meeste hokiturniiri poolfinaalides löödi kokku kahe
mängu peale neli väravat ehk siis 1 värav per
team.
Pronksimängus
Soome näitas sisuliselt USA-le koha kätte ning võttis pronksmedali; kullamängus
aga Kanada pani ennast maksma ning võttis selle, mille planeerisid endale
korraldajad.
Hokikrahh
pani Venemaa vihast vahutama. Telekanalid esialgu püüdsid selle teema
käsitlemisest eemale hiilida, kuid see eest kirjutav press täitis plaani rohkem
kui mitmekordselt. Üle mitme lehekülje ilmunud artiklid käsitlesid hokikrahhi
ja sarjasid korralikult kogu koondist. Nõukogude Liidu aegadest alates
spordilehena sama nime all ilmunud „Советский спорт“ pühendas hokisaagale koguni
6 lehekülge. Oma teooria aga Soome võidu kohta oli Venemaa skandaalse
kuulsusega poliitikul Vladimiri Žirnovskil: „Meie jäähokimängijad vajavad ka
vihkamist, siis mängiksid nad paremini!“ Žirinovski arvates võitis Soome
veerandfinaalis venelasi ainult seetõttu, et soomlasi on õpetatud Venemaad vihkama.
Tema arvates peaksid venelased samamoodi käituma.
Olümpial
mängisid hokit ka naised. See oli nüüd küll ala, mida senimaani ei vaadanud.
Naised ja litrit taga ajamas? Lubage naerda … Kas nad üldse litrile pihta
saavadki? Kogemata kombel sai aga ühel õhtul spordikanaleid vahetades vaatama
jäädud hokimängu, kus käis väga kiire tegutsemine: litter mängu ja vastase
värava suunas – ei mingit molutamist. Tundus olevat kiire mäng ja eks sai siis
natuke vaadatud. Ootamatult aga puhkes kahe mängija vahel kaklus ning kui
kohtunik mõlemad löömamehed lõpuks lahutada suutis ning pingile saatis elu üle
mõtlema, siis selgus, et polnud need mingid löömamehed vaid pigem löömanaised.
Huvi pärast sai vaadatud ka teisi veerandfinaale ning tegelikult olid need
isegi huvitavamad kui meeste omad: naised pärast litri mängu panekut ei jäänud
siblima litri ümber, vaid panid sellega ajama sinna kuhu vaja – vastase värava
alla. Ka medalimängud olid pingelised ning kui Šveitsi mehed saadeti lätlaste
poolt koju, siis naised olid need, kes pidid kastanid tulest välja tooma ning
pronksimängus võideti rootslannasid. Tõsi küll, mängu esimene pool ei viidanud
küll sellele, et pronksi saab Šveits – pigem ikka tundus, et Rootsi pronks on
juba väga kindel. Kullamängus olid vastamisi „vanad sõbrad“ USA ja Kanada ning
põnevust jätkus kuni normaalaja lõpuni ning Kanada naiskonna võit sai selgeks
alles lisaajal. Tuli välja, et naised said ikka küll litrile pihta ja nende mängudes
visati väravaid rohkem kui meestel. Ja nii mõnigi kord pidi kohtunik väravavahi
poolt tõrjutud litri kätte saamiseks kõigepealt trobikonna mõlema naiskonna
mängijaid väravast välja käsutama, et sellest mängijate tekitatud külakuhjast
saada kätte väravavaht, kelle käes oli mängu jätkamiseks hädavajalik litter.
KAHEVÕISTLUS
Eestlaste
kunagine paraadala. Lootust on, et taas tõusteel, sest hüppemäel oldi ju isegi
paremate seas. Nüüd tuleb ka kiire suusatamine veel selgeks õppida ja
konkurentidel on põhjust meie mehi taas karta. Senikaua aga võtavad kullad
sakslane Eric Frenzel, norrakas Jørgen
Graabak ja Norra teatemeeskond, kellel tuli selle kulla nimel siiski
kuni lõpusirgeni võidelda.
KELGUTAMINE
Tavalise lapsepõlves harrastatud kelgutamisega pole
siin midagi pistmist. Ja juba ammu pole kelgutamine enam see kelgutamine, mis
ta oli esimestel mängudel. Olen aru saanud, et kelgutamise ja skeletoni vahe on
selles, et ühel ala on sportlased oma võistlusvahendil selili, teisel kõhuli.
Sain aru ka sellest, et skeletonis on kullavõimalusi väga erinevate riikide
sportlastel, kuid kelgutamises on vist kulla võitmise eeltingimuseks Saksamaa
koondisse kuulumine. Rohkem erinevusi ei
suutnud tuvastada. Saksamaa kelgutajad ei andud Sanki jäärennis kellelegi
sõnaõigust ning korjasid kullad halastamatult endile. Ülejäänud medalid lubati
lahkesti konkurentidele, sh ka lätlastele. Itaallase Armin
Zöggeleri pronksmedal tähendas aga seda, et kuuendatelt mängudelt
sai ta oma kuuenda individuaalmedali.
KIIRUISUTAMINE
Selle ala kohta võib öelda
küll ühte asja: kui hollandlastel oli väga paha tuju, siis võeti terve
pjedestaal ning neljas kohta kah; kui nende tuju oli natuke parem, siis
loovutati konkurentidele lahkelt mõni nirum medal ja väga hea tuju korral
lubati isegi kuldmedaleid konkurentidele – aga seda juhtus küll harva. Kiiruisutamises
läks väljajagamisele 36 medalit ehk ning neist 23 võitsid Hollandi sportlased.
Tõe huvides tuleb öelda, et konkurentidele loovutatud 12 medalist oli 4
võistkondlikud … Peale hollandlaste said kullarõõmu ühel korral tunda ka Poola,
Hiina, Korea, Tšehhi sportlased.
Pole siis
imestada, et suhteliselt hapult kommenteeris seda kõike USA kiiruisukoondise
treenerile Kip Carpenter, kellele Hollandi neli kolmikvõitu ei meeldinud mitte
kuidagi: „Võistkonnavõistluse hea külg on, et Hollandi kiiruisutajad võistlevad
koos ja saavad võita vaid ühe medali.“
Kõige
dramaatilisemaks kujunes meeste 1500 m distants, kus olümpiavõitjaks tulnud
Poola kiiruisutaja Zbigniew Brodka edestas oma hollandlasest konkurenti Koen
Verwij 0,003 sekundiga – seega vahe, mida isegi mitte fotofiniši pingelisel
uurimisel ei suudeta vist tuvastada. Õnneks või õnnetuseks läbisid mehed selle
sõidu erinevates paarides.
Sellel
olümpial veel Eestil mängudel oma esindatust polnud, kuid kuna meil on olemas
vägagi arenev järelkasv, siis järgmisel olümpial pole ju võimatu näha taas
jääovaalil ka meie esindajaid.
LASKESUUSATAMINE
Tegemist
alaga, kus kõik sõltub täpsest laskmisest ning seejärel ka kiirusest
suusarajal. Favoriitide ring oli suur ning võimalike medalipretendentide ring veelgi
suurem.
Naiste individuaalsõitudes pretendente medalitele rohkem kui medaleid
ning võitja ennustamine oleks olnud tänamatu töö: alati on suurvõistlustel
löögihoos olnud sakslannad, norralannad ja venelannad, ohtlikud on prantslannad
ning maha ei saa kanda ka ukrainlannasid ja valgevenelannasid. Ka soomlastel
sel alal omad lootused; maailma karikat aga juhtis tšehhitar Gabriela
Soukolova. Seega oli oodata põnevaid ja haaravaid sõite, seda enam, et naised kõmmutavad
lasketiirudes hasartselt (ja mitmed saavad ka trahviringe nii et annab sõita).
Lõppkokkuvõttes osutusid need sõidud aga surmigavateks – olümpiavõitjateks
krooniti venelannad: sprindi võitis teist olümpiat järjest Slovakkiat esindav
Anastassia Kuzmina (ja Venemaal esitati taaskord küsimus: kes kurat kandis omal
ajal selle sportlase perspektiivitute nimekirja ja lasi laia maailma minna?!)
ning ülejäänud kolmel alal ei andnud Valgevene värvides võistlev Darja
Domratševa teistele isegi mitte sõnaõigust… Aastaid domineerinud sakslannad jäid
üldse medalita, norralannadele üht-teist siiski jäeti ning Venemaa koondislased
piirdusid ühe hõbedaga; medaleid jagus ka ukrainlannadele, sloveenidele,
šveitslannadele ja tšehhitaridele ning ka Domratševa võistkonnakaaslastele.
Meeste individuaaldistantsid
aga kujunesid Norra – Prantsusmaa maavõistluseks ja kuldmedalite osas jäid
viiki tänu Emil Hegle Svendsenile. Avadistantsil sprindis tegi ajalugu Ole
Einar Bjørdalen, kes tõestas veelkord, et ka 40.aastaselt võib tulla
olümpiavõitjaks, võttis oma seitsmenda kuldmedali ning võrdsustas
olümpiamedalite koguarvu oma sama legendaarse kaasmaalase Bjørn Dæhlie’ga.
Erinevalt viimasest oli Bjørdalenil veel võimalus oma medalikollektsiooni
täiendada. Kaks järgmist ala aga võitis suusarajal hirmkõva prantslane Martin
Fourcade. Viimane meeste individuaaldistants – ühisstart kujunes aga kõige
kaasahaaravamaks ja ka kõige rohkem närve söövamaks – algatuseks ei lasknud
paar päeva seda võistlust korraldada paks udu ning lõpuks tuli Fourcade ja
Svendseni vahelise duelli võitja selgitamiseks kohtunikel uurida natuke
fotofinišit ning ülinapp võit anti norralasele. Norralastest ja prantslastest
üle jäänud medalid aga jagasid omavahel sakslased, austerlased, tšehhid ja
venelased.
Teatevõitlused on aga alati
olnud väga ettearvamatud ning siin individuaaltulemused võib täiesti unustada.
Segateates jagasid omavahel poodiumi Norra, Tšehhi ja Itaalia. Norra võit
tähendas aga seda, et Bjørdalen sai oma kaheksanda olümpiakülla, võrdsustas
selles osas ennast Dæhlie’ga ning temast sai kõige enam medaleid võitnud
talisportlane. Meeste teatesõit aga näitas, et kulla võib endale kaela riputada
alles siis kui oled viimasest tiirust puhaste paberitega väljunud. Küllap see
tõde tuli veelkord meelde norrakate ankrumehele Svendsenile siis, kui ta
liidrina tiiru saabudes oskas endale trahviringi sebida. Venemaa, Saksamaa ja
Austria ankrumehed norrakat ootama ei jäänud ja jagasid poodiumi omavahel.
Naiste teatesõit aga algas dramaatiliselt: sakslannade esimene vahetus kukkus
rasketel radadel ja rohkem Saksamaa esindusel pildile asja polnud ning prantslannade
esimese vahetuse sõitja kaotas rajal teadvuse. Haaravas võistluses ei andnud
kellelegi lõpuks enam sõnaõigust Ukraina võistkond, Venemaa naised suutsid aga
hoida ohutus kauguses Norra ankru Tora Bergeri. Darja Domratševa aga näitas, et
ta on oma kolme kulda väärt ning tõstis Valgevene naiskonna keskmike seast
peaaegu medalikolmiku kannule. Pärast
olümpiamänge aga nõudis Poola naiste
teatesõidu stardieelset videot, sest nende andmetel esimese vahetuse sõitja
püssiga oli manipuleeritud. Nimelt olla sportlase sõnul sihik kellegi poolt
keeratud nii, et möödalasud vältimatud.
Palju räägiti sellest, et uuest
hooajast mõnda kuulsust enam võistlemas ei näe. Tõenäoliselt paljud oma
karjääri ka lõpetavad. Kindlasti kohtame võitlusradadel veel Norra ässa
Bjørdaleni, sest tema mõtles natuke asja üle järele ja on teada andnud soovist
võistelda 2016.aasta Oslo maailmameistrivõistlustel. Tõenäoliselt järgmisel
hooajal aga on püssi varna riputanud ning laskesuusaradadel ei näe enam
norrakate suurt konkurenti Prantsusmaalt – Martin Fourcade’i. Tippspordist ta
aga siiski ei loobu, lihtsalt plaanib ala vahetada ja meediale antud intervjuus
põhjendab ta seda nii: „See pole saladus, et ma armastan suusatamist. Usun, et
suudan sealsel tasemel sõita küll. Alates järgmisest hooajast tahan olla
Prantsuse tiimi koosseisu ja seda ka nelja aasta pärast Pyeongchangis.
Prantsusmaa murdmaameeskond sai Sotši teatesõidus pronksi. See oli võistlus,
mida jälgisin terasemalt kui mõnda teist. Ma ei hakka seda varjama, sest mul on
selles osas kindlad vaated.“ Prantslane ei oleks esimene laskesuusaäss, kes
murdmaa suunas liiguks. Norra ässad Ole Einar Bjørdalen ja Lars Berger veel
mõned aastad tagasi aeg-ajalt käisid ja terroriseerisid murdmaamehi; Bergeri
suurimad saavutused polegi tema põhialalt vaid kohakaaslusel alusel kaasa
tehtud murdmaalt – ta on tulnud maailmameistriks ja võitnud teatesõidus medali
olümpialt. Fourcarde’i nimi aga ei kao ilmselt siiski laskesuusavõitlustelt,
sest pole kuulda olnud, et vähem kuulsam vend Simon ala vahetaks.
Esindatud oli ka Eesti laskesuusatamine. Vanameister Indrek Tobreluts
sai Eesti koondislastest individuaalselt kolmanda tulemuse (29.koht iluuisutaja
Romanenkovi ja mäesuusataja Smithi järel). Rohkemat pole tõesti selle ala kohta
Eesti kontekstis seekord midagi öelda …
Seis on selline nagu ta on.
LUMELAUASÕIT
Vigursuusatamise ja lumelauasõidu võistluspaigast Krasnaja Poljana
ekstreempargist lahkusid palju sportlased kanderaamil. FIS-i arvates pole
radadel midagi häda, ala ongi karm ja kõrge riskiga. Aga see ongi ala kus
finišijoone ületavad tugevad ning medaleid korjavad ülitugevad. USA lumelauakrossisõitja
Nick Baumgartner aga leidis, et ala pole veel sugugi riskantne: „Laseme rohkem
sportlasi korraga rajale ja teeme ala veel hirmuäratavamaks.“ See oli ala kus
võistles palju noori (nii vanuses 16-18). Nii mõnelgi korral vääratasid ka
reporterid, kui ütlesid: ja järgmine sportlane
on … asemel ja järgmine poisike on …
Lumelauasõit oli ala, kus
sai oma spordialast terminoloogiat täiendatud kohe kuhjaga. Kui
kvalifikatsioone vaadates tundus, et tegemist on hiina keele kiirkursusega,
siis mida võistlus edasi, seda selgemaks terminoloogia sai ning nii mõnelgi
korral sai juba ka ise enne reportereid konstateeritud, et see või teine asi
polnud ikka päris puhtalt tehtud. Kulda said siin nii USA ameeriklane kui ka
Vene ameeriklane, Šveitsi venelane kui ka päris šveitslane, prantslane, austerlane
ja tšehh. Ülejäänud medalid aga jagunesid laiali mööda maailma, kuni
Austraaliani välja. Sellel ala peaks olema ka Eestil järgmisel olümpial oma
lootused: võib olla tulevikus pääseb siiski ka olümpiale ikkagi Kadri Pihla.
Kindlasti aga nooruke Kelly Sildaru, kui ta samas vaimus jätkab, on juba
järgmisel olümpial kindlasti koondises ja võistlustules. Kuulda on, et juba
praegu tuusteldab ta päris hoolega oma kogenenumaid ja vanemaid konkurente.
Huvitav, kuidas oleks Sildarul Sotšis läinud, hoolimata oma 12.eluaastast?
MURDMAASUUSATAMINE
Murdmaasuusatamine
oli üks neist aladest, kus võis kindlalt öelda ühte: siin saab olema totaalne
norralaste pidu. Alust selleks oli küllaga: nii meeste kui naiste maailma
karikat juhivad norralased, kusjuures naiste esinelik kuulub täielikult neile. Sotši saadeti oma ala
tõelised ässad, kellest nimekamad: Petter Northug, Marit Bjørgen,
Therese Johaug, Martin Johnsrud Sundby. Igaüks neist oli võimeline võitma
kuldasid. Kui meeste suusatamises peale norrakate oli šansse ka veel nt
venelastel ja rootslastel ning klassikas ehk ka Kasahstani esindajal Aleksandr
Poltoraninil, siis naiste suusatamises käidi küll välja Justyna Kowalzcyki
(kuid tema puhul oli küsimärgiks vigastatud jalg) ja Charlotte Kalla nimed, aga
kas neist on vastaseid hirmkõvadele norralannadele? Tundus, et Mati Alaveril on
õigus kahes asjas: Sotšis on naiste suusatamises esikolmikus neli norralannat
ning individuaaldistantsid kujunevad Marit Bjørgeni ja Therese Johaugi
omavaheliseks arveteklaarimiseks. Suur küsimärk oli ka paar kuud enne olümpiat
operatsioonil käinud šveitslane Dario Cologna ning üht-teist võisid ehk
korraldada veel ka nt kanadalased. Aga üldiselt tundus, et norrakad on
hiigelvormis ning ülejäänud maailm on statistikud.
Esimene ala oli naiste
suusavahetusega sõit ning kõik kiskus sinnapoole, et norralannad võtavad selle
mis neile kuulub: olümpiavõitja Marit Bjørgeni ning tema kaasmaalase Heidi Wengi
vahele maandus ainult rootslanna Charlotte Kalla. Ja tundus, et sedagi tuli
võtta tööõnnetusena, sest omavahelise passimise tulemusena unustati muu maailma
suusatajad. Meeste suusavahetusega sõidus oli selge, et kui stardis on Petter
Northug ise, siis kes julgeb kahelda selles, et ta kulda ei võida. Eriti kui
finišisirgel pole talle eriti keegi vastu saanud. Ka teine suusasünnimaa
suurlootus Martin Johnsrud Sundby oli stardis ning üpris tõenäoliselt ehk
venelased ja rootslased suudavad kuidagi sekkuda nende kahe mehe võistlusse.
Finišisirge avanedes aga mingit oodatud välksprinti ei nähtud, sest Dario
Cologna jõudis sinna esimesena ning võttis selle, mis tema arust temale pidi
kuulumagi – kulla. Kui poleks olnud asjaga kursis, siis ei ütleks, et mees
alles hiljuti tuli operatsioonilt. Teisena laekus kohale hoopis rootslane
Hellner ning pronksi pärast peeti maha mitmepäevane tuline heitlus: finišis oli
kolmandana norrakas Sundby, kuid kuna venelased andsid sisse proteste, siis oli
kolmanda koha saatus paar päeva lahtine. Lõpuks siiski jäi pronks norralastele.
Ei olnudki avadistantsil Norra mehed nii löögihoos nagu naised, aga maha kanda
oli neid veel vara.
Järgmine ala oli meeste ja naiste
individuaalne sprint, kus peamiseks sündmuseks kujunesid mitte sõidud vaid
hoopis arvukad kukkumised. Isegi Norra äss Marit Bjørgen oskas kukkuda ning
seda mitte raskel sprindirajal - tema koperdas finišisirgel. Naiste sprindis
võtsid kaks kirkamat medalit noored norralannad. USA sprindiäss Kikkan Randall
ei pääsenud seekord isegi mitte finaali. Meeste sprindis kehtis aga reegel:
ükskõik kui haigeks rajal ei jää, peamine on püsida püsti ning siis on ka medal
garanteeritud. Selle kõige ehedamaks näiteks osutus rootslane Emil Jönsson.
Mingil hetkel pärast starti jäi ta teistest seljavalu tõttu maha ning seega
medalimängust lootusetult väljas. Küll aga oskasid kolm meest tema ees ühes
kurvis korraldada endale kambas kukkumise ning rootslasel oli vaja ainult
kuidagi finišini jõuda, et korjata üles talle nii lahkelt pakutud pronksmedal.
Kulla-hõbeda jagasid omavahel Ola Vigen Hattestad ja rootslane Teodor
Petterson. Esikolmik oli kõigile teada-tuntud, sest need mehed ongi eelkõige
siiski sprinterid.
Kui aga järg jõudis naiste ja
meeste eraldistardist klassikadistantsideni, siis otsustas ilm näidata,
kuskohas suusavõistlus ikkagi tegelikult toimub ning nüüd sõltus palju ka
sellest, kui osavad on määrdemehed. Naiste 10 km klassika stsenaarium tundus
kulgevat taas norralannade dikteerimisel. Mida enam aga sõit edenes, seda enam
hakkas tunduma, et Norra koondises on natuke suuskade määrimisel viltu lastud.
Poolatar Justyna Kowalczyk hoolimata oma mõranenud jalaluust näitas pikalt koha
kätte nii rootslannale Kallale kui ka norralannale Johaugile. Tõsi küll,
norralannad kurtsid, et ilm oli väga kuum ning sõita oleks mõistlikum olnud
lühikeses dressis. See ei muutnud aga tõsiasja, et Norra ei saanud oma loodetud
medaleid. Meeste 15 km kulges samuti suurte plusskraadidega ning nii mõnigi
mees ilmus starti riietuses, millega tavaliselt sõidetakse keset südasuve
trennis. Siin ei antud norralastele üldse sõnaõigust ning lisaks sellele ei
pannud nad välja ka Northugi – teatesõit oli tulemas ning Northugi vorm hakkas
alles paremaks minema. Dario Colgona võttis oma teise kuldmedali ning talle
sekundeerisid rootslased Olsson ja Rikkardsson. Kashastani esindaja Aleksandr
Poltoranin, kes sihtis sellelt alalt kulda ja selle nimel palkas endale
abiliseks Andrus Veerpalu, jäi hoopis medalita.
Teatesõit on ala, kus
individuaaltulemused võib unustada, sest siin sõltub kõik sellest, kuidas jõuab
sõita võistkond tervikuna. Siin ei kehti alati reegel 2+2=4. Naiste sõiduga oli
asi lihtne – norralannadel oli vaja ainult kohale ilmuda ning rada läbi sõita
ja seejärel võitjatena finišisse laekuda. Muu maailm hakkas jagama hõbedat ja
pronksi. Meeste sõit pidi aga kujunema väga tasavägiseks ning naiste teatesõitu
peeti rohkem järgmisel päeval toimuma pidanud meeste teatesõidu
eelsoojenduseks. Naiste teatesõidus stardipaugu kõlades tormas kogu mass rajale
ning vaikselt hakkas ees tegutsema Norra 1.vahetuse sõitja. Tõsi küll – millegi
erilisega ta ei hiilanud, tavapärast kiiret minema minekut ka polnud. Seega
esialgu tundus, et põnevus isegi püsib. Kui aga rajal oli juba teine vahetus
ning norralannad ei mänginudki esimest viiulit, siis hakkas tunduma juba, et ka
imesid võib juhtuda. Kolmandas vahetuses hakkasid teistest kiiremini liikuma
soomlannad ja sakslannad ning nendest jäi juba maha Rootsi. Ankrunaiste rajale
tormates olid Saksamaa ja Soome koos, neid asusid jälitama ka Rootsi, Norra ja
mingi valemiga püsis ikka veel nende sabas ka Prantsusmaa esindaja, kelle Kalla
ja Bjørgen varsti nagunii oleks maha raputanud. Poole vahetuse peal sai
selgeks, et Norra seekord medalit ei saa, sest Kalla arendas meeletut tempot,
püüdis eessõitjad kinni ning oli finišis esimene. Tihedalt tema kannul aga
Soome ja Saksamaa. Järgmisi andis natuke oodata ja suusahuviliste jahmatuseks
ei tulnud neljandana Norra vaid hoopis Prantsusmaa. Tundus, et Laura
suusastaadionil oli juhtunud ime. Nagu natuke aega hiljem selgus, imesid ikka
ei juhtu nii kergelt ning enne starti igavaks tõotada kujuneva võistluse muutis
väga põnevaks hoopis Norra koondis määrdemeeskond eesotsas Knut Nystadiga:
norralannade suusad oli korralikult kinni määritud. Naiste teatesõidu
kokkuvõtteks võib aga öelda, et nii rõõmsat medalikolmikut, kui seda oli naiste
teatesõidu medalikolmik, kogu suusavõistluse
jooksul vist ei kohanudki.
Meeste teatesõidu puhul kehtis
üks kindel reegel: kui tahad võita, ära jäta oma meeskonna ankrumeest
finišisirgele koos Petter Northugiga. Ilm oli samasugune nagu päev varem naiste
teatesõidu ajal ning loota, et Norra määrdemehed astuvad kaks korda samasse
ämbrisse, oli samahea kui loota, et päike hakkab tõusma põhjast. Mida edasi aga
sõit kulges, seda enam hakkas aga tunduma, et Norra määrdemehed vist tõesti on
koperdanud taaskord mitte enam ämbri vaid suisa terve ämbrite hunniku otsa. Norrakate
suuskadele oli taaskord määret alla lükatud ikka väga korraliku kihina. Samas
aga rootslased lausa lendasid suusarajal, venelased kaks vahetust koperdasid
keskmike seas kuni kolmandas vahetus Legkov tõstis nad medalipretendentide
hulka tagasi. Rootslased enam enda ligidusse kedagi ei lasknud, venelased
pusisid peaaegu lõpuni hõbemedalite pärast prantslastega (!) ning Norra
ankrumees Petter Northug sai finišeerida uhkes üksinduses … neljandana. Eesti
teatemeeskond sõitis omal tasemel ja said tubli kümnenda koha. Kui eelmisel
päeval prantslannade neljandat kohta peeti ikka superüllatuseks, siis meeste
pronksi enam nii väga ei peetudki … Aga norrakate enesetundele ei mõjunud küll
kuigi hästi see, et lisaks oma põlistele rivaalidele rootslastele tuli kahel
korral alistuda ka mingitele prantslastele.
Pärast teatesõite hekseldas Norra
meedia armutult läbi oma määrdemeeskonna: kaks täiesti kindlat kuldmedalit anti
ära ja hullem veel – teatesõidus jäädi üldse medaliteta. Norra suusatajad
kurtsid, et nende suusad olid ikka kõvasti kinni määritud. Määrdemeeskonna
vabanduseks oli see, et kogu muul suusamaailmal eesotsas rootslastega oli
kasutusel mingi määre, mida norralastel ei olnud… Suusamaailm aga naeris sellise
jutu peale norrakad lihtsalt välja. Mati Alaver oma kommentaaris mainis, et kui
Norra suuski oleks määrinud kasvõi Eesti võistkonna määrdemehed, siis naiste
sõidus oleks ainult hõbe ja pronks vaba olnud ning meeste sõidus poleks ka
vastaseid norrakatele vist olnud. Tegelikult võib ju Alaveri jutt isegi tõele
vastata, sest mitte ükski Eesti murdmaasuusataja ju ei kurtnud, et suusad olid
kinni määritud. Seda juttu sai kuulda ainult maailma võimsaima määrdemeeskonna hoolealuste
käest … Nii et suuresti tänu neile muutuski teatevõistlus huvitavaks.
Sprinditeadeteks olid norrakad
vist suutnud ka endale hankida selle määrde, mida teised nende endi sõnul juba
mitu päeva kasutasid ning vähemalt Norra sprindinaiskond lausa lendas rajalt
võidukalt kulla suunas. Soome ja Rootsi piigadele jäeti omavahel hõbeda-pronksi
omanike otsustamine. Meeste sõit tundus olevat kah juba enam-vähem otsustatud:
kuna norrakate suusad libisesid kenasti, siis Ola Vigen Hattestad ja Petter
Northug olid suurfavoriidid, seda enam et Hattestad oli ju ka
individuaalsprindi võitnud ning Northugiga finišisirgele jõudes oli enamasti
ikka norrakas kiirem. Sõit aga kujunes kuidagi erinevaks oodatust: Hattestad ei
suutnud sõita kiiresti ja Northugi ei suutnud ka kogu aeg teise uimerdamist parandada;
sakslased, venelased, rootslased ja isegi soomlased olid ikka natuke kiiremad
teistest. Natuke rohkem kui 300 meetrit enne finišit oli selge, et medalid
jagavad omavahel Venemaa, Saksamaa ja Soome sprinterid. Laskumisel teistest
natuke ees olnud Jauhojärvi vahetas aga rada, sakslane ei suutnud püsti jääda
ning seetõttu koperdas ka venelane ning tulemuseks oli see, et Jauhojärvi
rühkis kiiresti kulla suunas, Krjukov kannul kuid Soome sai selle, mida nad
küll vist loota ei osanud – kuldmedali. Kukkunud sakslane ei suutnud aga küllalt
kiiresti tegutseda ning mäest alla libisenud Teodor Petterson tõi Rootsile
pronksi. Tundub, sprindis oli Rootsi meestel õnne väga palju – ka
individuaalsprindi pronks saadi tänu eespool olnute kukkumisele.
Maratonidistantsid kulgesid algul
rohkem rahvamatka stiilis ning lõpuks eraldus naistest Norra kolmik Bjørgen,
Johaug, Steira ning asi klaariti omavahel. Suusakuninganna tiitli sai Bjørgen –
seda ka täiesti teenitult, sest see oli tema kolmas kuld nendelt mängudelt. Steira
sai aga lõpuks ometi oma esimese individuaalmedali olümpiamängudelt. Meeste
puhul klaarisid finišisirgel asju venelased Legkov, Võlegzanin ja Tšernoussov
ning norrakas Sundby. Viimasele tehti kambakas avadistantsi sekelduste pärast.
Suusakuninga tiitel läks küll Legkovile, kuid see oli ka tema ainuke kuldmedal.
Murdmaasuusatamise kokkuvõtteks
võib öelda, et lõppkokkuvõttes jäid ära mitmed oodatud suured duellid (nt
Bjørgen – Johaug), nii mõnigi vigastusega või vigastuspausilt naasenu esines
võimsalt (Kowalzcyk, Cologna), oli üllatusi (Soome meessprinterite kuld,
norrakate kaotused seal, kus neid ei oodatud), oli suuri põrumisi (nt Poltoranin
ei pääsenud klassikas löögilegi). Üks kuulsus ütles aga pärast maratoni: need
ei olnud minu mängud. See oli Norra äss Petter Northug, kes ei saanud ühtegi
medalit. Samas, tema mitte kõige paremast vormist räägiti ju hooaja algusest
peale, aga seda ei võetud ju ometi tõsiselt – mees ennemgi kavaldanud. Ja
muidugi superpõrujaks oli Norra määrdemeeskond, kes sattus mõneks ajaks kogu
suusamaailma naerualuseks oma hoolealuste kinnimääritud suuskade ja ajuvabade
vabanduste tõttu.
MÄESUUSATAMINE
Ala, kus viimastel aastatel domineerinud Austria, Sloveenia, Šveitsi,
Kanada, USA, Saksamaa, Norra, Prantsusmaa, Itaalia ja Horvaatia mäesuusatajad.
Supersuurüllatusi sel alal ikka juhtub, kuid mitte seekord. Mäesuusatamise
radasid peeti suhteliselt rasketeks, kuigi kiirlaskumise rada pidasid
austerlased kergeks. Väga palju oli katkestamist. Näiteks meeste slaalomi
katkestajate nimekiri oli pikem kui lõpetajate oma (117 startinust said
lõpuprotokolli aja kirja 43).
Mäesuusatamisevõistluse kõige silmapaistvama tulemuse eest hoolitsesid
Tina Maze (Sloveenia) ja Dominique
Gisin (Šveits), kes said naiste kiirlaskumises kirja ajaks 1.41,57 ning
korraldajatel tuli mõlemale anda välja kuldmedal.
Naiste
suurslaalomis võistelnute nimekirjas oli ka Tai mäesuusataja Vanessa Vanakorn,
keda maailm tunneb rohkem viiulivirtuoos Vanessa Mae’na. Kuigi Vanessa Mae jäi
viimasele kohale, oli ta oma olümpiadebüüdiga rahul ning meediale antud
intervjuus ütles: „Kukkusin äärepealt kolm korda, kuid suutsin siiski alla
välja sõita ning see oli peamine. Kartsin, et eksin rajal ära. Kogemus oli
hämmastav.“
Sotši olümpiamängude meeste slaalomisõidus asus starti ka kaks meest,
kes oma suguvõsade juuri võivad otsida ka Eestimaalt: Warren Cummings Smith
USA-st ja Yohan Goncalves Goutt Ida-Timorilt. Viimane on tuntud Eesti luuletaja
Juhan Liivi venna järeltulija. Mõlemad mehed teavad aga suurepäraselt, kus
nende juured asuvad. Smith esindas nendel võistlustel Eestit ning Goutt
eksootilist saareriiki. Kahe mehe omavahelisi tulemusi võrreldes oli parem
tulemus (26.koht) Eesti esindajal ning Goutt oli meeste slaalomis viimane – 43.
Tõsi küll, alustas võistlust 117. Seega tublid mehed, et suutsid raja läbida,
sest isegi trobikond maailma tippu kuulunuid seda ei suutnud. Mäesuusatamises
Smithi 26.koht tähendas seda, et Eesti koondislastest oli see
individuaalvõistluste paremuselt teine tulemus ning seega ka parim suusaalade
Eesti koondislane.
SHORT
TRACK KIIRUISUTAMINE
Selle eesti
keelseks nimetuseks oleks lühiraja kiiruisutamine, kuid tavalisest
kiiruisutamisest erineb kõvasti. Suure ovaali asemel tavaline väljak, kus tavaliselt
mängitakse hokit ning mööda ristiküliku kujulist väljakut tehakse mitu ringi.
Kukkumised tavalised ja alati ei saa esikolmikusse tulnud uisutaja medalit,
sest karmid kohtunikud võivad su diskvalifitseerida, sest nende arvates olid
just sina see, kes organiseeris sõidu ajal suuremat sorti kukkumise. Ja kiiver
sellel spordialal on kohustuslik. Kõige rohkem kuldasid korjasid meestest Venemaa
sportlased. Õigem oleks öelda, et Korea Vabariigi kodanik Ahn Hyung-soo muundus kahe olümpia vahel
ümber Venemaa kodanikuks Viktor An’iks ning tõi kullad uuele kodumaale. Naiste
kullad jagasid omavahel sõbralikult naabrid Korea Vabariik ja Hiina
Rahvavabariik. Kuigi see massiline siblimine tundus kuidagi kummaline väikesel
platsil, tasus neid võistlusi vaadata juba kasvõi seetõttu, et alati ei
tulnudki kokkuvõttes medalile need, kes olid esimese kolme seas. Vahel isegi mõnus
ennustamine, kas kohtunik võtab maha või ei.
SKELETON
Ei saanudki
aru, kus see on põhimõtteline erinevus skeletoni ja kelgutamisel. Mõlemad alad
toimusid ju jäärennis. Kõige paremini seletas selle ala ehk lahti üks
Austraalia võistleja. Õpetajana töötav Austraalia skeletonisõitja ühes oma
intervjuus tutvustas juttu, kuidas ta oma spordiala õpilastele lahti seletab: „Ma
selgitan neile, et teen sedasama, mis pingviinid, kes end kõhu peal mööda jääd
libistavad.“ Lihtsamini vist enam ei saakski seletada.
Kui
rääkida võitjatest, siis meestest läks kuld Venemaale ning naistest inglannale.
Meie lõunanaabrid said hõbeda. Küll aga süüdistasid lätlased venelasi selles,
et nad manipuleerivad rajaga. Lätlaste sõnul on tegemist jääraja temperatuuri
muutmisega vastavalt sellele, kes parajasti sõidab.
SUUSAHÜPPED
Esmakordselt
võistlesid ka naised ning normaalmäel sai olümpiavõidu sakslanna Carina Vogt.
Meeste individuaalvõistluses ei andnud poolakas Kamil Stoch teistele isegi
mitte sõnaõigust ning tegi seda, mida paar olümpiat oli teinud Simon Amman –
võttis mõlemad individuaalkullad. Suure mäe suusahüpetes võitis hõbemedali
jaapanlane Noriaki Kasai – mees kes võistles olümpiamängudel juba siis, kui
mõni tema konkurent polnud veel sündinudki või oli alles mähkmetes. Kuna
meeskonnahüpetes poolakatel nelja Stochi pole veel kusagilt võtta, siis siin
jagasid medalid Saksamaa, Austria ja Jaapan. Sellel alal olid võistlustules ka
eestlased, edukam neist Kaarel Nurmsalu. Mees ise oma tulemustega rahule ei
jäänud, seega järgmisel olümpial üritab ta anda endast kindlasti parima, et
Sotši tulemused ületada.
XXII
taliolümpiamängud on ajalugu. Esialgsed medalivõitjad on teada ning medalidki
jagatud. Edasi tegeleb tulemuste revideerimisega WADA. Kõikide alade lõplikud
medalivõitjad selguvad aga 23.veebruaril 2024. Pärast seda päeva võivad Sotši
mängude medalite võitjad tõesti lugeda ennast täieõiguslikeks medalistideks.
Juba vähem
kui nelja aasta pärast, 9.veebruaril 2018, kogunetakse XXIII taliolümpiamängude
avatseremooniale Korea Vabariigi linna Pyeongchani. Meie laiuskraadidel tähendab see seda, et ühe osa võistlusi
vaatame varahommikul, teise osa keskpäeval.
