KOLMAS MAAILMASÕDA

Venemaa – Ukraina konflikt muutis aktuaalseks Kolmanda maailmasõja teema. Algab – ei algab? Sisuliselt on see juba alanud.

Kui me räägime taolistest asjadest, siis otsime tahtmatult analooge eelmistest taolistest sündmustest. Veri, surm, purustused, uute massihävitusrelvade kasutamine – need olid iseloomulikud nii Esimesele kui ka Teisele maailmasõjale. Sealjuures kasvasid vägivald ja vastavalt sellele siis ka ohvrite arv. Arvestades kogunenud sõjalist potentsiaali, Kolmas maailmasõda ähvardab tuumaapokalüpsisega ja just niimoodi suhtubki sellesse suurem osa inimestest.

Kuid XXI sajandi sõjad hakkavad toimuma hoopis teistel meetoditel ja relvastatud kokkupõrked on kõigest episoodid ning tõenäosus tuumarelva kasutamisest, arvestades selle relva silmanähtavat suitsiidsust, on ligilähedane nullile. Millistel lahinguväljadel siis hakkavad toimuma heitlused?

Mitte kellelegi ei ole saladuseks, et elame globaliseerumise tingimustes – majandusliku, tehnoloogilise, tootmise, informatsiooni jne. Maailmas on vaid mõni riik – KRDV, Kuuba jt -, keda globaliseerumine peaaegu ei puuduta, kuid vaevalt, et just nemad on matkimist väärivad eeskujud. Riik, kes juba on haaratud globaliseerumisprotsessi, niisama lihtsalt sealt ei lahku. Ja tegemist ei ole mitte ainult majanduslike probleemidega.

Hea eluga kohaned kiiresti. Kuna Korea RDV lihtsad inimesed ei ole kunagi kasutanud internetti, mobiiltelefone ja on harjunud läbi saama ilma välismaa kaupadeta, siis võivad nad täiesti õigustatult pidada oma maad kõige õnnelikumaks maaks ning  oma juhte kõige targemateks. Kui aga inimene on harjunud „tsivilisatsiooni hüvedega“, siis nendest ilma jätmine ei ole enam lihtsalt löök nende isiklikule heaolule, vaid tegemist on ka vähe ettearvatavate tagajärgedega poliitilise kriisiga. Riik lakkab automaatselt olemast kõige õnnelikum, aga valitsejad – kõige targemad.

Sissetungiga Krimmi mattis Venemaa lõplikult maha Jalta süsteemi, provotseerides globaalse destabiliseerumise alguse. Takerdudes Donbassis, ta ainult raskendas oma olukorda.

Kõikide lepingute aluseks on (kasvõi osaliselt) vastastikune usaldus. Venemaa ei usalda Läänt, Lääs ei usalda Venemaad. Täiuslikku lepingut nende vahel ei ole võimalik, sest tegutsetakse erinevate paradigmade raames. Selleks, et milleski kokku leppida, on vaja ühtseid mängureegleid. Kui üks mängib malet ja teine poksib, siis on raske leida ühist nimetajat. Venemaa ei mängi nende reeglite järgi, mis on omaks võetud Läänes ja see ongi peamine probleem.

Üldiselt Lääne rikkad riigid ei ole huvitatud maailma suurest ümberjaotamisest, sest see ähvardab tekitada ohu nende heaolule ja poliitilisele mõjule. Eelkõige on sellest huvitatud USA, sest suur ümberjaotamine tekitab kollapsi mitte ainult maailma poliitilisele süsteemile vaid ka kogu globaliseerumise Lääne mudelile. Eriti juhul, kui USA peamiseks eksportkaubaks on roheline paber, siis perspektiiv teda asendada mõne teisega (näiteks, Esimees Mao kujutisega) vaevalt, et kutsub Washingtonis esile entusiasmi.

Kuid kui jaotamine siiski algab, oleks naiivne arvata, et Lääs laseb käest võimaluse lahendada oma probleemid. Näiteks, võimalus nullida (või siis tunduvalt vähendada) 17 triljoni suurust võlga – piisavalt kaalukas põhjus alustada mängu sellesama USA poolt.

Kui Obama oma presidentluse alguses energiliselt püüdis edendada restarti Venemaaga suhtlemise teemal, siis nüüdseks on temale ja Ameerika poliitilise eliidile saanud selgeks, et ainuke tee kehtiva maailmakorra säilitamaks (aga see tähenda, et ka oma domineerimist selles) – on destabiliseeriva faktori likvideerimine ning selleks on osutunud Vene Föderatsioon. Kusjuures, teha on seda vaja selliselt moel, et välistada võimalus tema naasmiseks kui maailma mängur, äärmisel juhul lähitulevikus.

Ameerika Ühendriikidel on strateegiliselt tähtis maksimaalselt nõrgendada Venemaad, võimalust mööda teda tükeldada. Selleks moodustavad nad laialdase lääne koalitsiooni. Samuti on neile vaja kui just mitte saada Hiina toetust, siis vähemalt tagada neutraliteet.

Euroopa Liit (eriti Saksamaa) sõltub Venemaa energiatarnetest. Just nimelt selle sõltuvuse leevendamiseks astus USA pretsedenditu sammu, avades taas oma naftamaardlad. Paralleelselt sellega otsitakse forsseeritud tempos uusi alternatiivseid energiaallikaid. Faktiliselt on aga Euroopa energiasõltuvusel ka teine külg, sest piirangud nendele tarnetele Venemaalt Euroopa Liitu (rääkimata juba katkestamisest), annavad Venemaa majandusele hävitava löögi.

Hiina positsioon on eriline. Ta ei ole eriti huvitatud Lääne ülemängimisest, kuid veelgi vähem lõhest temaga, sest Hiina majandussidemed on Läänega kordi tugevamad kui Venemaaga. Boonusena võib Lääs Hiinale pakkuda oma toetust tema huvitatusele Siberis ja Kaug-Idas.

Kolmas maailmasõda ei toimu mitte lennukite, tankide ja veelgi enam – mitte tuumarakettidega. Lokaalse kokkupõrked on võimalikud, kuid vaevalt, et me oleme tunnistajateks kangelaslikele heitlustele. Traditsiooniline ajalugu on lõppenud ja selles on Fukuyamal õigus. Uut tüüpi sõja peamised meetodid on majanduslikud ja informatsioonialased. Lääne koalitsiooni peamine eesmärk on maksimaalselt isoleerida Venemaa, lükata ta välja globaliseerumisprotsessidest, muuta ta paariatiigiks. Kui see eesmärk on kasvõi osaliselt saavutatud, siis sellele järgnenud sotsiaalne purse vene ühiskonnas toob võimule kas läänemeelsed liidrid, kes on nõus mängima maailma reeglite järgi või saab alguse Vene Föderatsiooni deintegratsioon.

Putin mõistab suurepäraselt riske, mis kaasnevad sooviga mängida üle Lääs. Esialgu ei ole tal õnnestunud luua Lääne vastast koalitsiooni, sest isegi Venemaa traditsioonilised liitlased Valgevene, Kasahstan ja Hiina on distantseerunud tema Ukraina-poliitikast. Ta valmistab juba ette ennetavaid meetmeid juhuks, kui Venemaa isoleeritakse. Tugevdatakse kontrolli interneti üle („LKA eriprojekt“), idee luu omaenda operatsioonisüsteem („Potsataja“) – need on sammud selles suunas. Venemaalasi harjutatakse mõttega, et „Lääne hukatuslikust mõjust“ on vaja eemalduda ja teha seda on vaja enne kui Lääs ise „sulgeb“ Venemaa.

Vähem tähtis ei ole ka idee loobuda Visa ja MasterCard teenetest, asendades need rahvusliku maksesüsteemiga. Putin mõistab, milline kollaps majanduses saabub, kui OOTAMATULT venemaalaste rahvusvahelised krediitkaardid osutuvad blokeerituteks. Taolised meetmed aitavad pehmendada rahvusvahelise isolatsiooni lööki, aga isiklikult Putinile – osaliselt säilitada „oma nägu“. Pikemaajaliselt vastasseisu Läänega Venemaaga aga vastu ei pea.

Kolmanda maailmasõja esimesed, tõsi küll, esialgu veel proovilasud, on juba sanktsioonide näol tehtud. Selle uue sõja käik, pikkus ja tulemused maailma ümberkorraldamisel sõltuvad juba nii Venemaa vastase koalitsiooni liikmetest ja kui ka nende huvidest.

Antud kirjutise autoriks on Dnepropetrovskis asuva Ukraina Rahvusliku metallurgia Akadeemia filosoofia õppejõud, filosoofiateaduste doktor professor Aleksei Halapsis. Ta kirjutab peamiselt järgmistel teemadel: filosoofia (metafüüsika), ajalugu, politoloogia, poliitika ja geopoliitika. Kõik professor Halapsise kirjutised on loetavad ka tema blogis: http://halapsis.net 

Käesolev arutlus on tõlgitud eesti keelde professor Aleksei Halapsise loal (vastavalt kehtivale Eesti Vabariigi seadusandlusele intellektuaalse omandi kaitsest) ning avaldati esmakordselt tema blogis 6.mail 2014.aastal. Teksti originaal http://halapsis.net/third-world-war

Arutluse avaldamise ja tõlkimise vahelisel ajal on aga olukord Ukrainas muutunud ning tänaseks on tegemist juba Venemaa poolse väljakuulutamata sõjaga Ukraina vastu.