KAS MA LÄHEN VALIMA?

Mulle helistati täna. Ja väga energiline hääl telefonis esitles ennast mingi uuringufirmana ning esitas mulle ühe küsimuse: KAS MA LÄHEN 1.MÄRTSIL VALIMA? Ausa inimesena ütlesin, et EI – MA EI LÄHE VALIMA. Tänati viisakalt ning katkestati kõne. Ma sain ka neljapäeval umbes taolise telefonikõne, ainult et küsiti: KAS MA VALIMA LÄHEN? Taaskord ausa inimesena ütlesin, et EI – MA EI LÄHE VALIMA ning kõne katkestati. Mida ikka raisata aega inimese peale, kes valima ei lähe… 

Valimiste eelne aeg on lõbus aeg. Kohati muidugi ka tüütu aeg ning lõpuks ronib valimisreklaam sisse uksest ja aknast. Mida ligemale jõuab 1.märts, seda intensiivsemaks muutub valimisreklaami pealetung: meile tuletatakse söögi alla ja söögi peale meelde, kuidas meid ikka armastatakse ning mida kõike meie heaks ei tehta, kui ainult annad oma hääle nii öelda õigele erakonnale. 

Mida aga meile selle hääle eest lubatakse: oi, peaaegu kõike, mida võimalik lubada. Kas neil lubadustel aga ka kate on, selle peale ei vaevuta mõtlema. Peaasi, et rahvas ainult usuks lubatud naiivselt ning hääletaks.

Kohati on päris lõbus reklaame isegi vaadata. Ja tundub, et taaskord on Reformierakond hoolitsemas selle eest, et valimiste suurtulemuse teeks Keskerakond. Miks muidu on viimasel ajal pidev enda vastandamine just kesikutele? Arvavad nad tõesti, et valitsusjuhiks saab Edgar Savisaar?! Isegi kui KE võidaks valimised, ei moodusta Savisaar uut valitsust, sest tal tekib raskusi koalitsiooni kokku saamisega. Elu on seda juba näidanud, et selle erakonna valimisvõit ei tähenda veel nende võimule saamist. Tegelikult sellist oravate pidevat kesikutele vastandamist  võib pidada ju ka tasuta reklaamiks konkurentidele.

Kuidas keegi hääletab ja kui palju usub lubadusi, eks see ole igaühe isiklik asi. 

Valimistega käivad kaasas aga küsitlused: keda valid, miks valid, kas lähed valima ja miks ei lähe valima jne. Ja pärast tehakse kokkuvõtteid ning siis terve rida taibusid seda ka analüüsib. Olen pidanud juba vähemalt viiel korral nende valimiste eel vastama küsimusele: kas lähed valima? Ja ausa inimesena olen öelnud ikka, et EI – MA EI LÄHE VALIMA. Eks minagi olen siis statistikas selles tabelis must-valgelt kirjas nende hulgas, kes valima ei lähe… 

Kas aga asi nii must-valge ikka on? Saab seda mitte valima minejate hulka võtta väga tõsiselt? Analüütikud ütlevad, et mõni neist mõtleb viimasel minutil ümber ja läheb ikka valima. Mille peale aga keegi ei mõtle, on see, mida küsiti inimese käest, kes andis eitava vastuse. Minu käest küsiti, kas ma lähen valima ja kas ma lähen valima 1.märtsil. Ja saadi ka aus vastus – EI. Aga see ju ei tähenda, et ma ei osale valimistel. Milleks siis on välja mõeldud elektrooniline hääletus (millel võid osaleda ka siis, kui vedeled samal ajal voodis teki all koos arvutiga) ja eelhääletus valimisjaoskondades? Loogiline, et eelhääletajad 1.märtsil ei jaluta enam valima ning elektrooniliselt hääletajad – no nemad ei käi üldse valimas vaid osalevad valimistel.

Seega, mina valima ei lähe. Aga kuidas on lood tegelikult? Noh jah, kui nüüd väga aus olla, siis kohe kui elektrooniline hääletus algas, andsin oma hääle sellele, kelle kohalviibimist pean Riigikogus vajalikuks. Aga käisin ma nüüd siis valimas? Kindlasti mitte, ma pigem osalesin valimistel. Ja just seda peakski inimeste käes need küsitlejad ka uurima ning tulemuse võib olla hoopis teistsugune.

Valimistega seoses aga üks kohalikus toidupoes kuuldud kahe vanema proua vestlus. Küllap polnud daamid mõni päev kokku saanud, sest ühes riiulite vahelises vahekäigus lobiseti pikalt ja põhjalikult. Millest täpselt, ei tea ja ega ei huvitanud ka nii väga. Küll aga ühel hetkel, kui olin neile väga ligidal ja mõtisklesin, mäherdusi maisihelbekesi seekord osta, ulatus aga minu kõrvu järgmine jutt. Proua nr 1 ütles: „Tead, ma olen nii väsinud sellest pidevast valimiste reklaamist. Isegi seriaale ei saa normaalselt vaadata.“ Proua nr 2 ütles vastu: „Mina tänu valimistele avastasin Eesti Televisiooni. Türgi ja Mehhiko seriaale seal küll ei ole, aga seal on teisi päris huvitavaid saateid, mida vaadata. Ja mis peamine – valimiste reklaami seal pole. Seal pole üldse reklaami! Nii rahulik vaadata!“

Lõpetuseks – kõik valimisealised kodanikud: osalege või minge valima! Ainult nii saame võib olla lõpuks endale parlamendi, keda tahame. Isegi siis mine, kui Sinu valik pole mõni praegune parlamendierakond. Ainult nii saad aidata parlamenti neid, keda sooviksid seal näha. On see siis mõni suurerakond või kasvõi populaarsust koguvad EKRE ja Vabaerakond. See on meie parlament ning selleks, et sinna saaksid need, kes on huvitatud Eesti püsima jäämisest, selle nimel tasub oma valikust teada anda. Ja 1.märtsil valitud parlament moodustab ju valitsuse ning valib ka uue presidendi.