KOLMAS, SALAJANE

Taaskord aeg nii kaugel, et Eestimaa koolidesse on jõudmas see kaua oodatud suvevaheaeg. Enne seda on aga vaja lõpetada edukalt õppeaasta ning teha tasemetöid, eksameid jne. 

Põhikoolidel on saanud juba ammust ajast tavaks teha tasemetööd 3. ja 6.klassis. Kolmandikud teevad eesti keeles ja matemaatikas ning kuuendikele lisandub juurde ka kolmas aine. Erinevalt kolmandikest teevad kuuendate klassid kooljütsid oma tööd elektrooniliselt. Viimasel paaril aastal on aga meie haridusjuhid leidnud, et kuuendikud vajavad enne õppeaasta lõppu korralikku adrenaliinilaksu. Selle pidavat nad kätte saama kolmanda tasemetööga. Kui matemaatika ja eesti keel on ette teada, siis kolmanda töö osas valitseb suur salastatus. Ja nii siis tegelevad paljudes koolid kuuendike aineõpetajad aprilli lõpus – mai alguses igaüks oma aine kordamisega, sest äkki on just tema aines see kolmas, kõige salastatum töö. 

See kolmas töö on nii salastatud, et sellest ei tohi väga palju midagi ette teada. Kas üllatusmomendi pärast? Aasta tagasi said lapsed teada kolmanda aine töö tegemise hommikul, sel aastal olid siis nii lahked, et anti sellest paar päeva ette teada. 

Meie haridusametnikud ei kujuta vist üldse ette, millise surve alla kolmanda tasemetöö salastamisega pannakse nii umbes 13.aastased noored. Kujutage ette, et lähete hommikul kooli ning tunniplaanist vaatab vastu 7 erinevat ainet. Teate täpselt, et ühes aines on kontrolltöö, aga millises? Noh, see selgub hommikul viis minutit enne koolipäeva algust, sest õpetajad otsustavad selle kulli ja kirja viskamisega. Aga see vaene kuuendik pidi eelmiselt päeval õppima igaks juhuks kõigi seitsme aine viimase kuu materjalid. Ikka selleks, et sooritada hästi see salastatud töö. Umbes selline situatsioon ongi selle kolmanda tasemetööga. Ainult, et seekord pead kordama igaks juhuks läbi terve õppeaasta materjali ja seda mitmes aines. 

Milleks üldse need tasemetööd on vajalikud? Kui uurida põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis õpitulemuste välishindamist käsitlev § 34 punkt 1 ütleb „ Õpitulemuste välishindamise eesmärk on anda õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat tagasisidet riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste saavutatusest ja õppe tulemuslikkusest koolis ning anda riigile vajalikku informatsiooni hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks.“ Ja järgmine punkt täpsustab seda siis: „Õpitulemuste välishindamine toimub tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ning riigieksamite kaudu.“ Seega – tööd teeme objektiivsuse nimel! Ja selle nimel anname teada kaks ainet ja kolmanda jätame üllatuseks.

OK, olen nõus sellega, et välishindamine on mõnikord vajalik. Aga kas tõesti on vajalik mängida õpilaste närvidega?! Nii mõnigi nõrgema närvikavaga laps on juba hommikul enne tööd niigi närvis. Ja nii mõnigi ei tule üldse kooli. Samas – nii mõnelegi on õpetajad mõista andnud, et ära töö päeval kooli tule …

Kas ikka on vaja teha kuuenda klassi lastega eksperimenti selle tasemetööga? Võib olla oleks siis mõttekas öelda juba kusagil poole õppeaasta paiku ka kolmas aine? Senikaua, kuni see kolmas on salastatud, võivad õpilased pidevalt kuulda õpetajate käest seda, et tasemetöö tuleb võib olla just tema aines ning paralleelselt uue osaga kordame ikka ka vana.

Kohe-kohe algab suvi ning hakatakse vaikselt liikuma uue õppeaasta suunas. Ja taaskord tekib päevakord küsimus: millest see kolmas töö kuuendikel tuleb? Ja kas saadakse see varem teada, või saabub tõetund töö hommikul? Pole vist vaja mainidagi, et säärased eksperimendid õpilaste kulul ei soosi just koolirõõmu tekkimist lastes. Pigem tekitab see masendust. 

Isegi 9. ja 12.klass teavad ju oma lõpueksameid ette juba mitu kuud. Neile ei öelda eksamipäeva hommikul, mis aines eksam siis otsustati korraldada. Ometi puudutab see kuulus § 34 ka neid ju…

Miks siis haridusametnikud on otsustanud kuuendikele korraldada eksperimente n.ö üllatustasemetöödega? Miks peab üks tasemetöö olema salajane?