Puhas nagu prillikivi?

21. detsembril 2018 tuli kauaoodatud Riigikohtu otsus, milles anti teada, et tervise tõttu pole Tallinna endise linnapea Edgar Savisaar üle mõtet kohtu pidada ning seega tervislikel põhjustel vabastatakse ta kohtu alt.  

Võiks arvata, et pääsenud kohtu alt, hoiab Savisaar vähemalt suu kinni, sest riivas see otsus ju paljude inimeste õiglustunnet. Edgar Savisaar poleks Edgar Savisaar kui ta oleks vait ning nii lajatas ta sotsiaalmeedias asja kohta algatuseks järgmist: kolm prokuröri ei suutnud ühe jalaga invaliidi ikkagi paigast nihutada. Ja lõpetas ta oma postituse paraja ülbitsemisega tema kriminaalasjaga tegelenud prokuröride pihta: "Õnnitlen Kadrit, Laurat ja Sten Kristot peatsete Jõulupühade puhul, soovin neile head ja turvalist Jõuluaega. Oleme selle ajaga nii lähedasteks saanud. Tulevikus aga ärge sekkuge poliitilistesse mängudesse. Soovin Teile seda kogu südamest."

Edgar Savisaar on kogu selle aja, kui tema kaasusega tegeldi nii prokuratuuris kui ka kohtus, väitnud, et ta on puhas nagu prillikivi. Ja nüüd saavadki nii mees ise kui ka tema mõttekaaslased öelda, et näe - Edgar ongi ju puhas nagu prillikivi...

Kas ikka asi ka tegelikkuses on nii? Edgar Savisaar võib ju sotsiaalmeedias prokuröride ja Eesti õigussüsteemi üle ülbitseda, kuid see ei tähenda, et ta on süütu. Me ei saagi tegelikult kunagi teada, kas ta on süüdi või süütu. Riigikohtu otsus tähendab ju ainult seda, et tema üle ei peeta kohut tervislikel põhjustel. Ja see tähendab seda, et teda ei tunnistatud süütuks. Sisuliselt on Edgar Savisaar ühel pulgal küüditajatega, kelle üle katekestati ka kohtuprotsessid süüaluste kõrge vanuse ja tervisliku seisundi tõttu.

Seega, meeldib see Egdar Savisaarele ja tema mõõtekaaslastele, aga Riigikohus ei öelnud seda, kas kohtualune on süütu või süüdi - öeldi ainult seda, et tervislikel põhjustel vabastatakse kohtu alt. Seega - kas ikka see prillikivi on nii puhas nagu nüüd põhjust mõnel mehel väita?

Ei saa me läbi Lätita... vol 4

ADZELVIEŠI TALU

 Adzelvieši talu asub Burtnieki vallas ja  tegeleb 1878. aastast saadik kanepikasvatusega. Pragune peremees Jānis Grīnbergs ja tema abikaasa Dzidra Grīnberga tutvustavad huvilistele oma tööde kõrvalt ka talu töid ja tegemisi. Huvilised saavad perenaise juhendamisel degusteerida kanepist tehtud tooteid ning peremees räägib kanepikasvatuse ajaloost talus ning näitab ka praktiliselt, mida kanepist võimalik teha.

Kanepipõld

Kuivatatud kanepivihk

Taluperemees Jānis demonstreerib, kuidas nööri tehakse

Kanepiseemned

VALMIERMUIŽA ÕLLETEHAS

1624 ehitati praeguse Burtnieksi maakonna territooriumile mõis, mille uueks omanikuks sai 1762 prints Peter August Friedrich von Schleswig-Holstein-Sonderburg-Beck. Mõis oli kingitus ustava teenistuse eest Vene trooni heaks. 1764 otsustas tegus prints hakata tootma õlut. 2006 soovis kohalik ärimees Aigars Ruņģis ehitada väikese õllepruulikoja ehtsa läti õlle valmistamiseks. Mõne aasta pärast hakkas see Valmiermuiža kaubamärgi all müüma õlut, kalja ja limonaadi.

Ei saa me läbi Lätita... vol 3

LIMBAŽI HÕBEDAMUUSEUM

Limbažis asuvas eksklusiivses ja ainulaadses hõbedamuuseumis eksponeeritakse kohaliku meistri Oļegs Auzers'i suuri ja väikesi töid. Taiestest tehtud piltide juures olevad seletused on võetud eksponaatide juures olnud eesti keelsest seletuskirjast. Muuseumi seinu kaunistavad hõbedameistri venna Artursi ilusad maalid.

Jalutuskäik Limbažis

Kusagil midagi põles ja suitsu rohkem kui vaja

Suitsu mattunud hõbedamuuseum

Hõbedamuuseum ilma suitsuta

Ka nii vöib vanduda igavest armastust...

Nõukogude Liidu Afganistani sõjategevuse lõpu tähistamiseks valminud taies

RAHVA SELGROOG, hõbedast tammeoks 2009

Kunstitöö on pühendus represseeritud isikutele, keda saadeti Stalini ajal Siberisse ja kes väljasaatmisel surid. Tänu nendele inimohvritele, võime me täna elada suhteliselt jõukat elu. Tamm kui jõu, pika eluea ja heaolu sümbol on tuttav mitmetele rahvustele. Peaaegu iga rahvus on kannatanud totalitaarse režiimi all. Tammepuu raagus, kuivanud oksad sümboliseerivad tapetuid, kes jäid GULAGi. Tammelehed ja tammetõru on nende lapsed ja lapselapsed, kes on jäänud ellu ja kes kannavad edasi oma esivanemate mälestust, tundes neile kaasa ja neid meenutades. Rahvad elavad ja arenevad edasi, mälestades lahkunuid. Au ja austus ohvritele!

JUMALA KAVATSUS / OLI PÄEV, JA OLI ÖÖ? (2015)

Töö on loodud viitena 2014. aasta Ukraina sündmustele. Inimesi valdavad erinevad emotsioonid – vaen, viha, soov tappa. Ja samal ajal armastus, loovus, soov elada. Kõik sõltub sellest, millises arenguetapis me asume. Kui me tajume ainult oma keha, siis me väljendame end kehaliselt, kui me tajume enda vaimse elusolendina, siis armastus muutub olulisemaks kui kehalised vajadused. Lilledega kaetud vaas sümboliseerib ilusat ja rikast maailma, mis on väärtuslik ja mida peab hoidma. Et seda mitte hävitada, tuleb mõõgad maha visata, et need roostetaksid ja vaglad sööksid neid läbi. Pühendus inimeste tunnetele ja emotsioonidele, et me saaksime vaadata, kes me tegelikult oleme.

ARMASTUS JA VIHKAMINE (2008)

Armastus ja vihkamine on ühe medali kaks külge.

TULEVIKU LOSS 3001 (2001)

Selle töö idee peitub tänapäeva inimese loomulikus kalduvuses ellu jääda. Praeguses ühiskonnas esinevad keelebarjäärid, religioosne sallimatus, egoism, julmus, mis lagundab ja ähvardab meie lapsi. Siiski peamine faktor, mis tekitab kahtlusi homse ellujäämise suhtes, on eetika ja moraali madal tase. Inimest ei ähvarda majanduslangus, ei sõjaoht, ega ka üleasustus. Just inimese vähene vaimne areng ei lase tal elada kooskõlas tema südametunnistuse ja ümbritseva keskkonnaga. Rahutus, hirm homse pärast, majanduslik sõltuvus soodustab tema agressiivsuse sümptomeid teiste vastu. Antagonism ja hirm on põhiemotsioon, mis on peidetud sotsiaalse maski alla. Alaväärsuskompleksiga kujunevate inimeste jaoks on korruptsioon kui eneseväljendus. Alkoholism ja narkomaania on kuritegevuse tunnused. Maailmas valitseb asjade kultus. Mida kiirem on tehnika areng, seda madalam on eetiline olukord. Vaimset arengut ei saa seostada materiaalsete asjade kogumisega. Ainus, mis võib „vee“ peal hoida, on inimese võime tajuda esteetikat ja tema tegevust kunstiga. Seepärast on see hõbeloss tuleviku ellujäämise sümbol. Selleks, et meie lapsed saaksid elada sel planeedil, peavad usulised konfessioonid, keeled, rasside mitmekesisus olema kui iga rahva kultuuripärand. Kõrge voorus ja tuhandeid aastaid tõestatud põhiväärtused muutuvad iga inimese lahutamatuks osaks.

AHNUSE HÕBELAEGAS (2017)

Lugu inimesest, kes püüab oma elu jooksul koguda nii palju aardeid kui võimalik, omandada kasu, koguda vara, haarata rikkusi – kulda, vääriskive ja teisi tippe. Samal ajal kuivab inimese hing nagu vana nõid, mis on langenud ahnusesse, istudes ahnelt kogutud aardekirstul, lastes ma ainsal elul minna. Igaüks meist võiks sattuda suuremal või väiksemal määral sellisesse olukorda kui tahame jätta käik endale, mitte maailmaga jagada ja unustada vaimsed väärtused.