JALGPALLIMÕTISKLUSI

Jalgpall on ümmargune… jalgpall on parem kui seks… jne. Neid ütlusi jalgpalli kohta kuuleme ikka reeglina siis, kui tulemas on tipptasemel jalgpall: meistrite liiga, maailmameistrivõitlused, Euroopa meistrivõistlused. Noh, olümpiamängudel on ka küll jalgpall, kuid seda ei anna võrrelda Euroopa ja maailmameistrivõistlustega. Ja klubijalgpall võib küll olla huvitav, kuid siin sõltub mängijate koosseis ikka klubi omanike võimekusest mängijaid osta. Jalgpalli tiitlivõistluste saabumine viib paljudes peredes elurütmi sassi: on peresid, kus mehed on kuuks ajaks naelutatud teleka ette; on peresid, kus naised peale jalgpalli enam midagi ei taha kuuldagi; on peresid, kus nii naisi kui ka mehi on tabanud jalgpalliviirus. Samas on aga ka peresid, kus ei jõuta enam ära oodata, millal see kuramuse jalgpall läbi saab, sest see ei huvita perekonnas absoluutselt mitte kedagi! Jalgpall on kummaline mäng: teda võidakse armastada kirglikult ja sama kirglikult ka vihata, kuid temast ei saa ümber ega üle!

Euroopa tabab iga kahe aasta tagant jalgpallihullus: Euroopa või maailmameistrivõistlused. Tiitlivõistlustele pääsenud rahvusmeeskonnad peaksid olema oma maailmajao parimad. Nii mõnelgi korral, vaadates finaalturniirile pääsenute nimekirja, tekib tahtmine küsida: issakene, kas seal ka mängitakse jalgpalli?! No teoreetiliselt peaks vist ikka mängitama, kui finaalturniirile pääseti, aga ikkagi …

Jalgpall on ikka armastanud oma publikut jahmatada või isegi šokeerida.

2004.aastal, vaadates Euroopa meistrivõistlustele pääsenute nimekirja, torkas silma Kreeka. Ja saigi endale esitatud küsimus: jumal hoidku, kas kreeklased mängivad ka jalgpalli?! No korvpalli küll, aga Kreeka ja jalgpall?! Pole nagu midagi kuulnud. Teada oli, et mõni aasta enne finaalturniiri sai peatreeneriks karmi käega sakslane Otto Rehhagel ning see mees oli lõpetanud korralageduse koondise treeninglaagrites ning löönud korra koondises majja, aga ikkagi … Kuna korraldajamaa Portugal kuulus ühte alagruppi Kreekaga, siis avamängu need kaks ka omavahel pidasid. Lõpuvile kõlades tuli tõdeda, et vist ikka need kreeklased mängivad jah natuke jalgpalli, sest miks muidu nad võitsid meeskonda, kellele tegelikult oleks pidanud kaotama. Portugali Luis Figo&Co ei saanudki kreeklaste armutu tegevuse vastu. Ju oli Portugal natuke pinges, sest oldi ju kodupubliku ees. Portugali peatreener ütles aga kaotuse kohta, et üks aps on lubatud, rohkem ei. Avamängud on ennemgi üllatusi pakkunud ning noh, olgu pealegi, et Kreeka võitis. Juhus, ei midagi muud. Kuu aega hiljem sai aga selgeks, et ajaratas oli pööranud ennast algusesse tagasi ning avamängust Portugal – Kreeka tuleb siiski ka kordusetendus ning selgus, Portugal ei olnud avamängu kaotusest midagi vist õppinud, sest Kreeka võttis selle, mida enne avamängu talle küll ei pakutud - meistritiitli. Jalgpallispetside arvates oleks kreeklased pidanud finaalmängu kodus teleka tagant jälgima. Ju siis unustati see kreeklastele öelda, millal nad koju pidanuks sõitma. Ei saa öelda, et Kreeka sel turniiril oleks mänginud väga ilusat jalgpalli: enamus ajast istuti totaalses umbkaitses. Aga nagu ütles vastuseks umbkaitses istumise süüdistustele nende treener Otto Rehhagel: kes keelas vastastel meie umbkaitset lõhkuda? Samas aga tuleb tõdeda, et tulipäised kreeklased palju isetegevus teha ei saanud: diktaator Rehhagel hoidis neid karmilt oma käpa all ning tiitel tagas selle, et Kreeka meedia tema meetodite üle irisema enam ei hakanud. Küll aga pidid turniiril viibinud Kreeka ajakirjanikud kogu aeg oma lennukipileteid ümber vahetama ja puhkuse edasi lükkama (aga kohe oli ju algamas ka kodune olümpia ning enne seda sooviti puhata!), sest Rehhagel&Co olid otsustanud šokeerida natuke vutimaailma ja alustati sellest, et veerandfinaalis näidati koht kätte tiitlikaitsjale. Kreeka koondise võit mõjus jalgpallimaailmale paraja jahmatusena: enne EM2004 ei olnud nad suurturniiridel mitte ühtegi võitu saavutanud. Staarideta Kreeka puhul tuleb vist öelda, et treeneri tark taktika ja karm käsi olid need, mis tegid tollel hetkel Kreekast Euroopa vuti valitsejad.

Kreeklased võisid küll jalgpallimaailma jahmatada, kuid enne seda oli peetud tõeliseks šokiks 1992.aasta Euroopa meistrivõistlusi. Vahetult enne finaalturniiri eemaldati Jugoslaavia meeskond riigis toimuva sõjategevuse tõttu ning nii pääses finaalturniirile alagrupis teiseks jäänud Taani. Ajal, kui kõik meeskonnad treenisid juba finaalturniiriks, olid taanlased mööda maailma puhkamas ning nende treener tegeles korteriremondiga. Kui meeskond puhkuselt kokku korjati ja finaalturniirile sõidutati, siis ei lootnud neist keegi mitte midagi ja ega nad ise ka vist eriti ei lootnud midagi. Igal juhul mängisid taanlased põhimõttel: üks mäng korraga ning nii jõuti välja enda üllatuseks veerandfinaali. Seal oli vastaseks kõva Prantsusmaa, kelle peatreener teatas mängueelsel pressikonverentsil: mängu Taaniga võtame kui kerget trenni enne tõsist poolfinaali. Nagu öeldud: taanlased mängisid põhimõttel – üks mäng korraga ning Prantsuse peatreener pidi pärast pikalt ja põhjalikult seletama oma maa pressile, miks nad Taanile kaotasid. Taanlased jätkasid aga edukat rühkimist tiitli suunas ning tulid maailmajao meistriteks. Seda peeti tõeliseks šokiks. Mitte kellelegi ei tulnud aga pähe, et möödub 12 aastat ning taanlaste võitu enam ei peetagi nii suureks šokiks – Kreeka trumpas nad üle! Võrreldes muidugi Kreekaga, oli Taani jalgpall ikka rohkem tuntud. Aga mis parata, jalgpall oli ikka tõesti ümmargune…

Juhtub ka nii, et mõni mäng muutub poliitiliseks küsimuseks. Oli see nüüd eelmise sajandi lõpul või selle sajandi algul, aga  juhtus nii, et ühte alagruppi sattusid USA ja Iraan. Kuigi mõlemad meeskonnad sõitsid pärast alagrupimänge koju, võeti iraanlasi oma kodumaal vastu kui sangareid. Põhjus oli lihtne: nad oli võitnud suurt saatanat ennast (loe: USA)! Ja see oli nii tähtis võit, et mehi peeti suurteks sangariteks.

Jalgpall on ikka enda ümber armastanud skandaale: näiteks veel praegugi räägitakse nn Maradona saatuslikust sõrmest, mis tõi MM tiitli Argentinale; kaua aega meenutatakse veel 2006.aasta MM-i kui ühes veerandfinaalis kohtunik näitas kollaseid ja punaseid kaarte kokku vist sama palju kui senistes mängudes neid olnud oli; skandaalseid mitteloetud või loetud väravaid jne.

Jalgpall on armastanud müüte: kogu aeg räägiti sellest, et kui finaalturniir toimub väljaspool Euroopat, siis tiitlit Euroopa meeskond ei võida mitte mingil juhul. 2010 murdis selle müüdi Hispaania, kes Lõuna-Aafrikast tuli tagasi maailmameistrina.

Skandaale on mõnelgi korral põhjustanud kas siis tahtlikult või tahtmatult mänge külastanud nn VIP-külalised. 2010 ühes veerandfinaalis olid vastamisi Holland ja Argentina. Kus iganes Hollandi sportlased ei võistle, alati on kohal olnud ka praegune kuningas William-Alexander koos oma Maximaga. Nende staatus on aga selline, et kaamerad otsivad neid staadionilt üles. Ja alati kui hollandlastel hästi läheb, näidatakse ju ka fännivärvidesse riietatud kuninglikke kõrgusi kaasa elamas. Hollandi ja Argentina matš lõppes tulpidemaa vutimeeste võiduga ning loomulikult näidati suurelt ekraanilt tookord veel troonipärija staatuses olnud paari omadele kaasa rõkkamas ja rõõmust kohapeal hüppamas. See ei meeldinud aga argentiinlastele: nende arust käitus Hollandi kroonprintsess ebaviisakalt, sest toetas avalikult hollandlasi ja rõõmustas argentiinlaste ebaõnne üle. Argentiinlaste jaoks oli ta eelkõige siiski argentiinlanna ning alles siis Hollandi troonipärija abikaasa. Sealt ka pahameel.

Meedial on kombeks spordivõistlustel hakata tegema järeldusi juba enne kui võistlused üldse hoo sisse saavad. Neli aastat tagasi toimunud maailmameistrivõistlustel esinesid Euroopa meeskonnad alagruppides nii kahvatult ja nutuselt, et maailma meedia rääkis Euroopa jalgpalli suurest kriisist ja riputas kogu medalikomplekti kaela superhästi esinenud Lõuna-Ameerika meeskondadele. Alagrupimängude lõpuks oli meedia Euroopa jalgpalli kenasti juba maha matnud. Veerandfinaalide järel tuli aga ajakirjandusel tõdeda, et jutud Euroopa jalgpalli surmast on vist liialdatud ning poolfinaalide järel selgus, et Euroopa vutimeeskonnad tegelesid alagrupimängude ajal hoopis vastase valvsuse uinutamisega: kogu vahepeal Lõuna-Ameerikale broneeritud medalikomplekt toodi Euroopasse ning parimaks lõunaameeriklaste vutimeeskonnaks oli hoopis kunagi ammu-ammu enne viimast suurt sõda maailmameistriks tulnud Uruguay. Viimane suutis parimaks Lõuna-Ameerika meeskonnaks saada vist ainult seetõttu, et nende veerandfinaali vastane ei olnud Euroopast.

Taaskord on jõudnud aeg niikaugele, et peetakse järjekordseid maailmameistrivõistluseid. Tiitlit sõitis Brasiiliasse kaitsma Hispaania. Tõsi küll, juba enne MM-i pruukis taaskord suud meedia ja väitis, et brasiillased ja hispaanlased pole nii vinged kui veel aasta tagasi. Brasiillased avamängu võitsid, kuid mitte eriti muljetavaldavalt, teises mängus suudeti Mehhiko vastu saada vaid ainult viik ning kuna mõlema maa väravavahid ei soovinud oma väravatest palli välja korjata, siis väravaid ka ei löödud. Tiitlikaitsja Hispaania sai vastaseks oma nelja aasta taguse finaalivastase Hollandi ning viimaste kättemaks oli korralik: 5:1 võit. Teises voorus aga näitas hispaanlastele koha kätte Tšiili ning tiitlikaitsja, sõltumata viimasest mängus, sõidab koju.

Ka Saksamaa on lajatanud juba lauale võimsad argumendid, miks peaks just nemad võitma tiitli. Lukas Podolski aga teatas juba, et kui nemad tiitli võidavad, siis pühendatakse see oma kaasmaalasest vormelilegendile ja fanaatilisele vutifännile Michael Schumacherile.

Senine turniirikäik superüllatusi peale Hispaania väljalangemise pole veel toonud, kuid alles on alanud 2.vooru esimesed mängu. Küllap tulevad veel ka suured üllatused ja suured kukkumised. Kindel on aga see, et vutimaailm saab uue valitseja.

Paar vutianekdooti möödunud aegadest:

Vanakurat ja Vanajumal vaidlesid selle üle, kellel on paremad jalgpallimeeskond: kas põrgus või taevas. Vaidlesid kõvasti ja kaua, kuid tulemusteta. Lõpuks vanakurat tüdines vaidlemisest ja ütles: „Mis me siin ikka vaidleme, paneme meeskonnad kokku ja peame maha vägeva matši. Kes võidab, sellel ongi parem meeskond.“ Vanajumal oli sellise ettepaneku üle natuke hämmingus ja ütles: „Kuule, sarvik, Sa oled seal põrgus vist ikka natuke palju sooja saanud. Kas Sa oled unustanud, et kõik maailma parimad jalgpallurid on minul taevas?!“ Vanakurat irvitas selle peale ning ütles: „Muidugi ma pole seda unustanud. Aga vaata – kõik kohtunikud on põrgus …“

Saksamaa koondise treeninglaagris puhkes ühe treeningu järel suur vaidlus: kes nende seast on maailma parim jalgpallur? Kirgi kütnud küsimus tulemust ei andnud ning lõpuks jäid vaidlema kolm kõige kangemat: Miroslav Klose, Lukas Podolski ja Oliver Kahn. Vaidlus trio vahel muutus nii ägedaks, et sellesse sekkus Michael Ballack, kes teatas: „Tegelikult olen mina maailma parim jalgpallur. Ja selle tõestuseks lähen nüüd Austria koondise treeninglaagrisse ja mängin nendega üksi.“ Öeldud-tehtud: Ballack läks naabruses asuvasse austerlaste treeninglaagrisse ning meeskond jäi ootama mängu kohta infot. Õige pea saabus Austria treeninglaagrist teade: Saksamaa on 1:0 juhtima läinud. Seejärel oli väga pikka aega vaikus ning lõpuks saabus järgmine teade: „Pärast pikki ja ägedaid rünnakuid suutsid austerlased lüüa mängu 90.minutil viigivärava.“ Sellise tulemusega see mäng ka lõppes ja õige pea saabus sakslaste treeninglaagrisse  tagasi nutune Ballack, öeldes kaaslastele: „Andeke andeks poisid, et vedasin teid alt.“ Meeskonnakaaslased lohutasid Ballackit, öeldes: „Ei ole hullu, viik on ka ju hea tulemus.“ Ballack aga vastab: „Ei-ei, te ei saa aru, ma vedasin teid kõvasti alt. Ma sain juba 12.minutil eriti jõhkra mängu eest punase kaardi …"*

Käesoleva turniiri kohta sai korjatud üles üks lugu Ukraina sotsiaalmeediast:

Ukraina ei pääsenud küll 2014.aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniirile, kuid vähemalt alagrupimängude ajal hoidavad ukrainlased kohe kindlasti pöialt H-alagrupis mängivatele Alžeeriale, Korea Vabariigile ja Belgiale.

*Punane kaart tähendab seda, et mängija eemaldatakse mängust kohe. Seega austerlased ründasid peaaegu 78 minutit tühja väravat.

Le Roi Est Mort, Vive Le Roi!

Vanadel aegadel oli kuningriikides ikka nii, et kui kroonitud pea suri, siis hõigati: „Kuningas on surnud, elagu kuningas!“. Natuke uuematel aegadel võis olla ka nii, et kuningas suri kuid elagu hüüti kuningannale. Hollandlased olid eelmise sajandi keskpaigast saadik natuke tavade rikkujad: seal olid võimul naised ning reeglina nad veel oma eluajal loobusid troonist oma järeltulija kasuks (kelleks oli taaskord naised). 

Moodsamatel aegadel aga Euroopa monarhid leiavad, et pole ju paha troonist loobuda ja natuke vabamalt elada. Otsa tegi lahti natuke rohkem kui aasta tagasi hollandlaste valitseja Beatrix. No tema troonist loobumist ju oodati, sest Hollandi naissoost monarhidele on troonist loobumine tavaline. Nii sai uuema põlvkonna esindajatest esimesena kuningaks William-Alexander. Paari kuu pärast aga teatas kõigi belglaste kuningas Albert II, et tema aeg on kah läbi ning poeg võiks troonile asuda. Käesoleva aasta juuni alguses andis Juan Carlos I teada, et tema astub kõrvale ning Felipel aeg valitseda. Uued monarhid on kaasaegsed, nende abikaasad pärinevad lihtrahva seast (belglaste Mathildel küll aristokraatlik päritolu) ja mis peamine – tegemist on noorte, haritud ja enne kuningakotta abiellumist ka karjääri teinud naistega. Uued kuningannad on naised, kes ei istunud kodus ja oodanud oma printsi vaid omandasid hea hariduse, rajasid oma elu ja karjääri, kuni komistasid meeste otsa, kes olidki tõelised printsid.

Hollandlaste William-Alexandri, belglaste Philippe ja nüüd ka hispaanlaste Felipe puhul ei saa keegi hõigata: kuningas on surnud, elagu kuningas! Nende eelkäijad ju elavad siiski ning ainult loobusid troonist… Kuningas (kuninganna) ei ole surnud, aga elagu uus? (!)

Hispaania põhiseadus ei näinud ette, et kuningas võib tagasi astuda. Selleks, et Juan Carlos I saaks tagasi astuda ning vabastada tee oma pojale Felipele, oli vaja muuta seadust. Täna südaöösel need muutused jõustusid ning kroonprints Felipest sai kuningas Felipe VI. Uuele Hispaania kuningale võib aga anda vist ka maailma suurima salatseja tiitli. Tema romaanidest erinevates naistega kirjutati kollases ajakirjanduses palju ning meedia sai korralikult lõugu lõksutada tema sõbrannade üle. Kui aga kroonprints otsustas abielluda, siis oli sellesama meedia jahmatus korralik: kõigepealt ei olnud nad midagi kuulnud sellest, et Felipel on olemas uus ja väga kindel sõbranna ning mis veel hullem - tulevane kroonprintsess oli üks nende seast: riigitelevisiooni uudisteankur. Võib vist öelda, et tänu ajakirjanikust Letiziale osati meediaga manipuleerida nii, et kihluse väljakuulutamine lõi tummaks ka tulevase printsessi enda telekanali ajakirjanikud. Tänasest on nad kuningas Felipe VI ja kuninganna Letizia. Edu neile riigi probleemide lahendamisel!

Missugune Euroopa kuningakoda teatab järgmisena, et võimulolev monarh taandub ja annab ohjad noorte kätte? Seda ei oska arvata. Kuigi üle 70.aastaseid valitsejaid Euroopas leidub: Carl XVI Gustaf Rootsis, Harald V Norras, Margarethe II Taanist, brittide Elizabeth II ning lisaks veel Euroopa kääbusriigid, kus valitsemas suurvürstid või suurhertsogid. Kas nemad on võimul oma surmatunnini või loovutavad kõrges eas oma trooni järeltulijale. Kuigi brittide pragune troonipärija sobiks enamusele praegustest Euroopa troonipärijatest rohkem vanaisaks … Samas aga Euroopa paljude troonipärijate kohta võib öelda, et oma abikaasad valisid nad ise ning nende kaasad pärinevad lihtrahva seast. Ka moodsa aja märk? Monarhia põimub ühe tihedamini nn tavaliste inimestega.

Praegu räägitakse veel vähe sellistest tüdrukutest nagu Catharina-Amalia, Leonor, Elisabeth kuid mõne aasta pärast on need praegused lapsed kindlasti meedia huviorbiidist. Nad kõik on veel eas, kus mängitakse liivakastis. Aga nende tuleviku on juba ette määratud: ükskõik mida nad ka suureks saades ei õpi ja mida ei tee, ootab neid oma maa valitsejaks saamine. Nad kõik juba praeguseks oma kodumaade kroonprintsessid. Tulevikus liituvad nendega kindlasti Ingrid Alexandra, Christian, Estelle, George – nende isad-emad on troonipärijad ning ka nende põnnide saatuseks on olla oma maa monarh. Kuidas nemad troonile saavad, seda näitab tulevik. Aga muutuva monarhia märgiks on see, et järgmised valitsejad on enamasti naised!

Kuningas on surnud, elagu kuningas (kuninganna)!

Või saab 21.sajandi monarhiates tavaliseks: kuningas ei ole surnud, kuid elagu uus kuningas (kuninganna)?

Vajalik või mittevajalik matemaatika?

Me kõik oleme elu jooksul kokku puutunud matemaatikaga. Mõned meist ütlevad selle kohta: maailma lahedam aine, mõned kirtsutavad nina seda kuuldes, mõnes ohkavad ja ütlevad, et oli alles jama aine ning mõnede arvates saaks ilma selleta ka hakkama.

Matemaatika on ikka ja alati olnud aine, millest räägitakse reeglina seoses põhikooli või gümnaasiumi lõpueksamiga. Sel aastal siis valmistas see peavalu põhikoolile. Meediast jooksis läbi informatsioon selle kohta, et mõnes koolis kukkus läbi lausa 45% eksami tegijatest. Miks siis ikkagi selline tulemus? Süüdlasi otsiti siit ja sealt: küll olid ülesanded rasked, küll olid mittekompetentsed õpetajad, küll ei tehtud eeleksamit, mõnes kohas õpetaja pikalt haige jne. Ühest põhjust senimaani pole leitud.

SA Innove kommunikatsioonijuht Anneli Aab aga ütles järgmist: "Varasemate aastatega võrreldes on selle aasta üheksanda klassi lõpetajad õppinud kolm aastat uue, 2011. aastal rakendunud õppekava alusel. Näiteks matemaatika eksamiülesandeid koostades suurendatakse aasta-aastalt selliste ülesannete osakaalu, kus on suur osa teksti mõistmisel ja elulise probleemi või ülesande sidumisel konkreetse matemaatilise mudeliga. Uus õppekava on toonud kaasa ka mõnevõrra muutunud hindamiskriteeriumid. See kõik on aga koolidel ja õpetajatel teada ning uue õppekava alusel õpe ja hindamine on toimunud 2011. aastast alates." 

Tundub, et Anneli Aab on öelnud välja suure mitterahuldavate hinnete põhjuse: eksamitegijatel on raskusi teksti mõistmisel ning elulise probleemi sidumisel mingi matemaatilise mudeliga. Senimaani oli vist ikka ju lihtne: näidisülesanded olemas, nende põhjal tuleta valemid meelde ja muudkui lahenda. Kui aga tulevad reaalse eluga seotud ülesanded, siis vist muutub asi raskemaks. Tundub, et tänapäeva põlvkonnal (vähemalt osadel) puudub oskus mõelda. Ja milleks tegelikult mõeldagi: paljuski aitab meid lausa juma staatusesse tõstetud google. Ja siin algab kõik siiski juba varasest noorusest: kui ikka juba kooli minev laps ei viitsi mõelda vaid loodab internetile, siis kas tõesti ta viitsib mõelda natuke rohkem kui vaja 9.klassis? Sest just mõtlemist need ülesanded nõudsid. Mõni päev tagasi avaldati internetis kõige rohkem peavalu valmistanud matemaatikaülesanne koos vastuste ja hindamiskriteeriumiga. Paneks selle siia nende jaoks, kes sellega kursis pole:

 Eluline ülesanne, kas pole? Sulle on antud teada isegi, mis taimed seal kasvama peava hakkama. Kahjuks aga selgus, et see on peavalu valmistav ülesanne. Mis ajas õpilasi segadusse, jääbki arusaamatuks...

Innove koostab kindlasti sellist tüüpi ülesandeid ka järgmisel aastal, seega sügisel 9.klassi minejad peavad olema valmis taaskord eluliste ülesannetega. Ja kas taaskord läbikukkujate arv suur? Või on siiski tegu lihtsalt sellega, et ei viitsita mõelda. Üks viienda klassiga ühele poole 
saanud laps oli selle ülesande kohta öelnud,
et nad lahendasid seda juba nüüd koolis...

 Eespool väljatoodud ülesanne oli küll eluline, aga ausalt öeldes, et keegi vist ei hakka kodus oma lillepeenart rajama matemaatika valemeid kasutades, ammugi mitte siduma oma lillepeenart mingi matemaatilise mudeliga. Nägin aastapäevad tagasi, kuidas ühes pargis istutati uusi puid ja lilli. Haljastajad jalutasid mööda teid ja muudkui märkisid: siia paneme need puud ja siia nood puud. Ja vahele viskame lilled. No vaja läheks nii- ja naapalju taimi. Umbkaudselt silmaga üks kõrgetel kontsadel jalutav proua muudkui ütles, kuhu ja kui palju... 

Matemaatika on keeruline, aga aeg-ajalt läheb teda ikka vaja. Tuleb vist ikka harjuda sellega, et ülesanded pole enam kuiv arvude jada vaid nõuab ka natuke peaga mõtlemist ja loogilist mõtlemist. Mina seda üleannet lahendama ei hakanud, polnud enam meeles valemidki, aga tuttav gümnasist proovis seda lahenda ja sai tulemused kusagil 230 päevalille. Kui ta lõpuks ülesande vastusega tutvus, mõtles natuke, joonistas üht-teist paberile ning ütles: issakene, see ju tegelikult nii lihtne, kui saad asjale pihta, et tegemist on kahe ringi, ruudu ja Pythagorase teoreemiga...

Põhikooli matemaatika korduseksam on läbi. Loodame, et seekord said kõik rahuldava hinde. Aga mõtlemist selle eksami üle on veel kindlasti kauaks.

Samas aga ei saa mööda vaadata ühest ebavõrdsusest. Põhikooli lõpetaja ei saa erinevalt gümnaasiumi lõpetajast valida, kas kitsas või lai matemaatika... On ju ometi selge, et see lõpetaja, kellel raskusi matemaatikaga, ei vali gümnaasiumis kunagi näiteks reaal-, loodusainete või tehnilist suunda. Miks mitte siis ka põhikoolil lasta valida, kas kitsas või lai matemaatika?

SPORTLASED KUI MÕTETUD RAHA RAISKAJAD?

Sport on eluvaldkond, kus tegijad võivad lahkuda tipus olles väga noorelt või püsida tipus paarkümmend aastat ja ikka näidata koha teistele kätte.

Eesti viimaste aastate parim suusahüppaja Kaarel Nurmsalu oli lootustandev suusahüppaja. Mees, kes polnud kunagi oma tulemusega rahul, püüdles alati paremuse poole ja andis oma tulemustele (kui need ei vastanud tema ootustele) hävitava hinnangu. Lõppenud hooaeg läks vigastuste nahka, kuid hooaja lõpuetappide tulemused andsid lootust, et uuelt hooajalt on, mida oodata.

Tänaseks on teada, et uut hooaega ei tule. Noor mees, alles 23.aastane, teatas, et tippspordiga on kogu lugu ning rohkem ta ei võistle. Põhjus üpris proosaline: uue hooaja eelarvet ei saanud kokku. Ja turistina mägikuurortides ta ka käia ei soovi. Sest Kaarel Nurmsalu huvitavad ainult tulemused! Nii nagu iga tipptasemel sportlast...

Raha puudusel on lõpetanud mitmed noored andekad sportlased, just sellised, kellelt võiks tulemust oodata. Aga need sportlased pigem lõpetavad, sest poolikult treenida nad ei taha, täisvõimsusega treenimiseks pole raha. Viimane selles nimekirjas on praegu Kaarel Nurmsalu. Kes noortest ja andekatest on järgmine, kes lahkub?

Miks ei võiks Eesti riik panustada sporti? Miks ei võiks riik soosida ettevõtete sponsorlust? Miks, miks, miks ... Küsimusi kui palju vastuseid mitte ühtegi. Ekspeaminister Andrus Ansip on öelnud midagi sttilis, et sporti topib raha ainult totalitaarne süsteem ning Eesti on demokraatlik riik - seega ei hakka sporti raha toppima niipalju. Seega - riiki sport ei huvita. Aga kui mõni sportlane olümpiamängudelt medali võtab, siis on poliitikud esimesed, kes tahavad poseerida koos medalivõitajaga.

Praegu on majanduses rasked ajad ning loetakse iga senti. Seetõttu paljudele tundubki, et sport on raha raiskamine. Aga poisipõnnid ja plikatirtsud saab kasvõi algelisel tasemel sportima siiski eeskujude najal. Ülemöödunud talvel sattusin mööda minema poisikeste poolt tehtud väikesest hüppemäest (tabureti ümber oli kuhjatud kokku lumi ja sealt siis hüpati) ja nii mõnigi väike uljaspea teatas, et tema on nüüd siis Kaarel Nurmsalu... 

Üha enam jääb mulje, et sportlased on riigi silmis mõtetud raha raiskajad. Endise ujuja Jana Kolukanova intervjuust tuleb välja seegi, et kohalikud spordiliidud vist tegelevad rohkem intriigide kui sportlastega. Eesti spordisüsteemis on ikka midagi väga mäda ...