JALGPALLIMÕTISKLUSI

Jalgpall on ümmargune… jalgpall on parem kui seks… jne. Neid ütlusi jalgpalli kohta kuuleme ikka reeglina siis, kui tulemas on tipptasemel jalgpall: meistrite liiga, maailmameistrivõitlused, Euroopa meistrivõistlused. Noh, olümpiamängudel on ka küll jalgpall, kuid seda ei anna võrrelda Euroopa ja maailmameistrivõistlustega. Ja klubijalgpall võib küll olla huvitav, kuid siin sõltub mängijate koosseis ikka klubi omanike võimekusest mängijaid osta. Jalgpalli tiitlivõistluste saabumine viib paljudes peredes elurütmi sassi: on peresid, kus mehed on kuuks ajaks naelutatud teleka ette; on peresid, kus naised peale jalgpalli enam midagi ei taha kuuldagi; on peresid, kus nii naisi kui ka mehi on tabanud jalgpalliviirus. Samas on aga ka peresid, kus ei jõuta enam ära oodata, millal see kuramuse jalgpall läbi saab, sest see ei huvita perekonnas absoluutselt mitte kedagi! Jalgpall on kummaline mäng: teda võidakse armastada kirglikult ja sama kirglikult ka vihata, kuid temast ei saa ümber ega üle!

Euroopa tabab iga kahe aasta tagant jalgpallihullus: Euroopa või maailmameistrivõistlused. Tiitlivõistlustele pääsenud rahvusmeeskonnad peaksid olema oma maailmajao parimad. Nii mõnelgi korral, vaadates finaalturniirile pääsenute nimekirja, tekib tahtmine küsida: issakene, kas seal ka mängitakse jalgpalli?! No teoreetiliselt peaks vist ikka mängitama, kui finaalturniirile pääseti, aga ikkagi …

Jalgpall on ikka armastanud oma publikut jahmatada või isegi šokeerida.

2004.aastal, vaadates Euroopa meistrivõistlustele pääsenute nimekirja, torkas silma Kreeka. Ja saigi endale esitatud küsimus: jumal hoidku, kas kreeklased mängivad ka jalgpalli?! No korvpalli küll, aga Kreeka ja jalgpall?! Pole nagu midagi kuulnud. Teada oli, et mõni aasta enne finaalturniiri sai peatreeneriks karmi käega sakslane Otto Rehhagel ning see mees oli lõpetanud korralageduse koondise treeninglaagrites ning löönud korra koondises majja, aga ikkagi … Kuna korraldajamaa Portugal kuulus ühte alagruppi Kreekaga, siis avamängu need kaks ka omavahel pidasid. Lõpuvile kõlades tuli tõdeda, et vist ikka need kreeklased mängivad jah natuke jalgpalli, sest miks muidu nad võitsid meeskonda, kellele tegelikult oleks pidanud kaotama. Portugali Luis Figo&Co ei saanudki kreeklaste armutu tegevuse vastu. Ju oli Portugal natuke pinges, sest oldi ju kodupubliku ees. Portugali peatreener ütles aga kaotuse kohta, et üks aps on lubatud, rohkem ei. Avamängud on ennemgi üllatusi pakkunud ning noh, olgu pealegi, et Kreeka võitis. Juhus, ei midagi muud. Kuu aega hiljem sai aga selgeks, et ajaratas oli pööranud ennast algusesse tagasi ning avamängust Portugal – Kreeka tuleb siiski ka kordusetendus ning selgus, Portugal ei olnud avamängu kaotusest midagi vist õppinud, sest Kreeka võttis selle, mida enne avamängu talle küll ei pakutud - meistritiitli. Jalgpallispetside arvates oleks kreeklased pidanud finaalmängu kodus teleka tagant jälgima. Ju siis unustati see kreeklastele öelda, millal nad koju pidanuks sõitma. Ei saa öelda, et Kreeka sel turniiril oleks mänginud väga ilusat jalgpalli: enamus ajast istuti totaalses umbkaitses. Aga nagu ütles vastuseks umbkaitses istumise süüdistustele nende treener Otto Rehhagel: kes keelas vastastel meie umbkaitset lõhkuda? Samas aga tuleb tõdeda, et tulipäised kreeklased palju isetegevus teha ei saanud: diktaator Rehhagel hoidis neid karmilt oma käpa all ning tiitel tagas selle, et Kreeka meedia tema meetodite üle irisema enam ei hakanud. Küll aga pidid turniiril viibinud Kreeka ajakirjanikud kogu aeg oma lennukipileteid ümber vahetama ja puhkuse edasi lükkama (aga kohe oli ju algamas ka kodune olümpia ning enne seda sooviti puhata!), sest Rehhagel&Co olid otsustanud šokeerida natuke vutimaailma ja alustati sellest, et veerandfinaalis näidati koht kätte tiitlikaitsjale. Kreeka koondise võit mõjus jalgpallimaailmale paraja jahmatusena: enne EM2004 ei olnud nad suurturniiridel mitte ühtegi võitu saavutanud. Staarideta Kreeka puhul tuleb vist öelda, et treeneri tark taktika ja karm käsi olid need, mis tegid tollel hetkel Kreekast Euroopa vuti valitsejad.

Kreeklased võisid küll jalgpallimaailma jahmatada, kuid enne seda oli peetud tõeliseks šokiks 1992.aasta Euroopa meistrivõistlusi. Vahetult enne finaalturniiri eemaldati Jugoslaavia meeskond riigis toimuva sõjategevuse tõttu ning nii pääses finaalturniirile alagrupis teiseks jäänud Taani. Ajal, kui kõik meeskonnad treenisid juba finaalturniiriks, olid taanlased mööda maailma puhkamas ning nende treener tegeles korteriremondiga. Kui meeskond puhkuselt kokku korjati ja finaalturniirile sõidutati, siis ei lootnud neist keegi mitte midagi ja ega nad ise ka vist eriti ei lootnud midagi. Igal juhul mängisid taanlased põhimõttel: üks mäng korraga ning nii jõuti välja enda üllatuseks veerandfinaali. Seal oli vastaseks kõva Prantsusmaa, kelle peatreener teatas mängueelsel pressikonverentsil: mängu Taaniga võtame kui kerget trenni enne tõsist poolfinaali. Nagu öeldud: taanlased mängisid põhimõttel – üks mäng korraga ning Prantsuse peatreener pidi pärast pikalt ja põhjalikult seletama oma maa pressile, miks nad Taanile kaotasid. Taanlased jätkasid aga edukat rühkimist tiitli suunas ning tulid maailmajao meistriteks. Seda peeti tõeliseks šokiks. Mitte kellelegi ei tulnud aga pähe, et möödub 12 aastat ning taanlaste võitu enam ei peetagi nii suureks šokiks – Kreeka trumpas nad üle! Võrreldes muidugi Kreekaga, oli Taani jalgpall ikka rohkem tuntud. Aga mis parata, jalgpall oli ikka tõesti ümmargune…

Juhtub ka nii, et mõni mäng muutub poliitiliseks küsimuseks. Oli see nüüd eelmise sajandi lõpul või selle sajandi algul, aga  juhtus nii, et ühte alagruppi sattusid USA ja Iraan. Kuigi mõlemad meeskonnad sõitsid pärast alagrupimänge koju, võeti iraanlasi oma kodumaal vastu kui sangareid. Põhjus oli lihtne: nad oli võitnud suurt saatanat ennast (loe: USA)! Ja see oli nii tähtis võit, et mehi peeti suurteks sangariteks.

Jalgpall on ikka enda ümber armastanud skandaale: näiteks veel praegugi räägitakse nn Maradona saatuslikust sõrmest, mis tõi MM tiitli Argentinale; kaua aega meenutatakse veel 2006.aasta MM-i kui ühes veerandfinaalis kohtunik näitas kollaseid ja punaseid kaarte kokku vist sama palju kui senistes mängudes neid olnud oli; skandaalseid mitteloetud või loetud väravaid jne.

Jalgpall on armastanud müüte: kogu aeg räägiti sellest, et kui finaalturniir toimub väljaspool Euroopat, siis tiitlit Euroopa meeskond ei võida mitte mingil juhul. 2010 murdis selle müüdi Hispaania, kes Lõuna-Aafrikast tuli tagasi maailmameistrina.

Skandaale on mõnelgi korral põhjustanud kas siis tahtlikult või tahtmatult mänge külastanud nn VIP-külalised. 2010 ühes veerandfinaalis olid vastamisi Holland ja Argentina. Kus iganes Hollandi sportlased ei võistle, alati on kohal olnud ka praegune kuningas William-Alexander koos oma Maximaga. Nende staatus on aga selline, et kaamerad otsivad neid staadionilt üles. Ja alati kui hollandlastel hästi läheb, näidatakse ju ka fännivärvidesse riietatud kuninglikke kõrgusi kaasa elamas. Hollandi ja Argentina matš lõppes tulpidemaa vutimeeste võiduga ning loomulikult näidati suurelt ekraanilt tookord veel troonipärija staatuses olnud paari omadele kaasa rõkkamas ja rõõmust kohapeal hüppamas. See ei meeldinud aga argentiinlastele: nende arust käitus Hollandi kroonprintsess ebaviisakalt, sest toetas avalikult hollandlasi ja rõõmustas argentiinlaste ebaõnne üle. Argentiinlaste jaoks oli ta eelkõige siiski argentiinlanna ning alles siis Hollandi troonipärija abikaasa. Sealt ka pahameel.

Meedial on kombeks spordivõistlustel hakata tegema järeldusi juba enne kui võistlused üldse hoo sisse saavad. Neli aastat tagasi toimunud maailmameistrivõistlustel esinesid Euroopa meeskonnad alagruppides nii kahvatult ja nutuselt, et maailma meedia rääkis Euroopa jalgpalli suurest kriisist ja riputas kogu medalikomplekti kaela superhästi esinenud Lõuna-Ameerika meeskondadele. Alagrupimängude lõpuks oli meedia Euroopa jalgpalli kenasti juba maha matnud. Veerandfinaalide järel tuli aga ajakirjandusel tõdeda, et jutud Euroopa jalgpalli surmast on vist liialdatud ning poolfinaalide järel selgus, et Euroopa vutimeeskonnad tegelesid alagrupimängude ajal hoopis vastase valvsuse uinutamisega: kogu vahepeal Lõuna-Ameerikale broneeritud medalikomplekt toodi Euroopasse ning parimaks lõunaameeriklaste vutimeeskonnaks oli hoopis kunagi ammu-ammu enne viimast suurt sõda maailmameistriks tulnud Uruguay. Viimane suutis parimaks Lõuna-Ameerika meeskonnaks saada vist ainult seetõttu, et nende veerandfinaali vastane ei olnud Euroopast.

Taaskord on jõudnud aeg niikaugele, et peetakse järjekordseid maailmameistrivõistluseid. Tiitlit sõitis Brasiiliasse kaitsma Hispaania. Tõsi küll, juba enne MM-i pruukis taaskord suud meedia ja väitis, et brasiillased ja hispaanlased pole nii vinged kui veel aasta tagasi. Brasiillased avamängu võitsid, kuid mitte eriti muljetavaldavalt, teises mängus suudeti Mehhiko vastu saada vaid ainult viik ning kuna mõlema maa väravavahid ei soovinud oma väravatest palli välja korjata, siis väravaid ka ei löödud. Tiitlikaitsja Hispaania sai vastaseks oma nelja aasta taguse finaalivastase Hollandi ning viimaste kättemaks oli korralik: 5:1 võit. Teises voorus aga näitas hispaanlastele koha kätte Tšiili ning tiitlikaitsja, sõltumata viimasest mängus, sõidab koju.

Ka Saksamaa on lajatanud juba lauale võimsad argumendid, miks peaks just nemad võitma tiitli. Lukas Podolski aga teatas juba, et kui nemad tiitli võidavad, siis pühendatakse see oma kaasmaalasest vormelilegendile ja fanaatilisele vutifännile Michael Schumacherile.

Senine turniirikäik superüllatusi peale Hispaania väljalangemise pole veel toonud, kuid alles on alanud 2.vooru esimesed mängu. Küllap tulevad veel ka suured üllatused ja suured kukkumised. Kindel on aga see, et vutimaailm saab uue valitseja.

Paar vutianekdooti möödunud aegadest:

Vanakurat ja Vanajumal vaidlesid selle üle, kellel on paremad jalgpallimeeskond: kas põrgus või taevas. Vaidlesid kõvasti ja kaua, kuid tulemusteta. Lõpuks vanakurat tüdines vaidlemisest ja ütles: „Mis me siin ikka vaidleme, paneme meeskonnad kokku ja peame maha vägeva matši. Kes võidab, sellel ongi parem meeskond.“ Vanajumal oli sellise ettepaneku üle natuke hämmingus ja ütles: „Kuule, sarvik, Sa oled seal põrgus vist ikka natuke palju sooja saanud. Kas Sa oled unustanud, et kõik maailma parimad jalgpallurid on minul taevas?!“ Vanakurat irvitas selle peale ning ütles: „Muidugi ma pole seda unustanud. Aga vaata – kõik kohtunikud on põrgus …“

Saksamaa koondise treeninglaagris puhkes ühe treeningu järel suur vaidlus: kes nende seast on maailma parim jalgpallur? Kirgi kütnud küsimus tulemust ei andnud ning lõpuks jäid vaidlema kolm kõige kangemat: Miroslav Klose, Lukas Podolski ja Oliver Kahn. Vaidlus trio vahel muutus nii ägedaks, et sellesse sekkus Michael Ballack, kes teatas: „Tegelikult olen mina maailma parim jalgpallur. Ja selle tõestuseks lähen nüüd Austria koondise treeninglaagrisse ja mängin nendega üksi.“ Öeldud-tehtud: Ballack läks naabruses asuvasse austerlaste treeninglaagrisse ning meeskond jäi ootama mängu kohta infot. Õige pea saabus Austria treeninglaagrist teade: Saksamaa on 1:0 juhtima läinud. Seejärel oli väga pikka aega vaikus ning lõpuks saabus järgmine teade: „Pärast pikki ja ägedaid rünnakuid suutsid austerlased lüüa mängu 90.minutil viigivärava.“ Sellise tulemusega see mäng ka lõppes ja õige pea saabus sakslaste treeninglaagrisse  tagasi nutune Ballack, öeldes kaaslastele: „Andeke andeks poisid, et vedasin teid alt.“ Meeskonnakaaslased lohutasid Ballackit, öeldes: „Ei ole hullu, viik on ka ju hea tulemus.“ Ballack aga vastab: „Ei-ei, te ei saa aru, ma vedasin teid kõvasti alt. Ma sain juba 12.minutil eriti jõhkra mängu eest punase kaardi …"*

Käesoleva turniiri kohta sai korjatud üles üks lugu Ukraina sotsiaalmeediast:

Ukraina ei pääsenud küll 2014.aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniirile, kuid vähemalt alagrupimängude ajal hoidavad ukrainlased kohe kindlasti pöialt H-alagrupis mängivatele Alžeeriale, Korea Vabariigile ja Belgiale.

*Punane kaart tähendab seda, et mängija eemaldatakse mängust kohe. Seega austerlased ründasid peaaegu 78 minutit tühja väravat.