ETV ning laulu- ja tantsupeo rongkäik

Seekord siis sai otsustatud vaadata laulu- ja tantsupeo rongkäiku teleka vahendusel. Ikka selleks, et näha kogu seda protsessiooni algusest lõpuni rahulikult ning ilma suures rahvamassis olemata. Lisaks sellele polnud ka teada, missuguses tujus ilmataat on. Ja kindlasti näha ikka ka oma kodukandi pidulisi rongkäigus.

Rongkäigu algus oli ilus. ETV ülekanne oli tasemele ja ees ootas seega 4,5 tundi mõnusat vaatamist. Juba alguses tegi Grete Lõbu paar intervjuud ning pealinna lauljad-tantsijad muudkui jalutasid Lauluväljaku suunas. Kuigi algus oli paljutõotav, hakkas järjest enam tekkima vaikset viisi pahameelt ETV vastu. Mille paganama pärast on vaja teha neid intervjuusid?! No heakene küll, kui tahate teada, kuidas mõni piduline tunneb – tehke see intervjuu, aga taustana. Nii juhtus, et mõnigi kollektiiv jäi tähelepanuta, aga kogu tähelepanu sai intervjueeritav oma tavalise selliste ürituste juurde kuuluva blä-blä-bläga. Samas aga oli ühe väikese pidulise arvamus muigama ajav: pidu on tasemel, aga rahvast natuke paljuvõitu. 42 000 pidulist väikese Eesti kohta on tõesti palju, kuid samas – koju mossitama jäid need, kes peole ei pääsenud. Vastasel juhul oleks vast 100 000 täis saanud.

Lootsin kogu ülekande vältel, et see intervjuude jada pole üleliia suur ning edaspidi ikka saaksid kõik osalised ETV tähelepanu. Kahjuks aga seda ei juhtunud. Mida enam lõpupoole rongkäik liikus, seda suuremaks muutus ETV tähelepanu intervjueeritavatele mitte aga rongkäigulistele. Näiteks Põlvamaa piduliste saabumise ajal teleekraanile pidid taas paljud pettuma. Selle asemel, et näidata pidulisi, tehti hoopis intervjuud mingi perekonnaga, kes vist polnud isegi Põlvamaaga seotud. Võrumaa sissemarsi ajal aga näidati maakonna suurt silti ning seejärel oli vaja teha intervjuu ühe kilkava prouaga. Kui aga jõuti tagasi Võrumaani, siis hakati rääkima Rõuge vallast ja nende osalistest ning nii jõuti välja Võru linna ja vallani. Seega tähestikus eespool olnud valdadest polnudki keegi peole esinema pääsenudki või? Lüües lahti peole pääsenute nimekirja, selgus, et ikka oli küll. Neid aga ei peetud samuti näitamise vääriliseks.

Rongkäik oli tõeliselt armas: sai nautida meie rahvariiete mitmekesisust, rahvariiete ainetel tehtud esinemiskostüüme ja rõõmu, mis säras kõigi silmas: alates pisikestest kuni hallipäiste meeste-naisteni välja. Eriline rõõm oli näha just pisikesi, sest seni kuni nemad osalevad meie laulu- ja tantsupidudel, ei kao ka meie rahvuskultuur kuhugi. Ja kui need põnnid osalevad praegu, siis võib kindel olla, et nendegi lapsed käivad nende jälgedes. Kahjuks aga suutis sellele kõigele mõru maigu külge jätta just ETV ja tema ülekanne.

Kallis ETV, kõik ei jõua pealinna peole. Ja ega Tallinn pole ka kummist, et kogu Eestimaa mahutaks sinna. Lisaks sellele paljud vanema generatsiooni esindajad ei olekski võimelised kogu seda melu koha peal jälgima. Nemad eelistasid kindlasti oma lapsi ja lapselapsi näha teleri vahendusel ühises suures rongkäigus. Ja uskuge mind, nende pettumus oli suur, kui ajal, mil nende järeltulijad rongkäigus ekraanile pidid jõudma, hakati näitama järjekordset intervjuud stiilis „no mis tunne siis ka teil ikka on …“

Rongkäik oli oma tuntud headuses, aga ETV oskas seda paljude jaoks korralikult lörtsida oma mõttetute otseintervjuudega (mida saanuks väga hästi samal ajal taustaks lasta hoopis).