Lõpuaktused on reeglina millegi lõpp ja samas ka millegi algus... Meil igal ühel on olnud elus lõpuaktuseid, mida meenutame veel aastaid või isegi aastakümneid hiljem: põhikool, keskool, kutsekool, ülikool, isegi lasteaed jne...
Lõpuaktused, eriti kui nad on põhikooli või gümnaasiumi omad, on midagi erilist. Midagi, milleks valmistutakse hoolega ja mille pärast pabistatakse juba mitu kuud ette. Ülikooli lõpuaktus on ka midagi toredat, kuid seda ei saa võrrelda siiski näiteks gümnaasiumi lõpuaktusega. See on tegelikult ka aktus, mis lõpetab kogu Sinu muretu lapsepõlve ja pead hakkama langetama valikuid, mis võivad mõjutada elu ka kümnendeid hiljem.
Niisiis, gümnaasiumi lõpuaktus: neiud väga pidulikes kleitides (või siis vähem pidulikes või pükskostüümis) ja noormehed pintsakus ja lipsudega. Ollakse ärevil ja õhevil - lõpuks ometi saab läbi 12 pikka kooliaastat, kus laoti oma teadmistepagasi vundamenti. Muusika saatel tulevad neiud ja noormehed pidulikule aktusele, saalis on ootusärevil emad-isad, õed-vennad, vanaisad-vanaemad, tädi-onu, sõbrad, sugulased, tuttavad ning ka nende noorte õpetajad. Ja nad kõik on tulnud ainult Sinu pärast. Heakene küll, alati pole sellist pilti, sest mõnel koolil pole suurt ruumi aktuse jaoks, mõnes nii palju lõpetajaid, et saali mahuvad ainult noored, nende vanemad ja õpetajad. Ülejäänud õnnitlejad ootavad kenasti õues. Pole hullu, inimesed saavad aru ja mis parata, kui ruumipuudus.
Õues on juunikuu ja taaskord lõpuaktuste aeg. Taaskord on elevil ja pidulikus rõivastuses noored ja nende vanemad kogunenud koolimajade jt aktuste toimumiste kohtade juurde. Sel aastal on need natuke erilisemad kui varasemad. Talvel maailmaturneele läinud viirus on vajutanud oma pitseri. Ja tänased lõpetajad polnud veel kuu aega tagasi eriti kindlad selleski, kas nad oma aktuse üldse saavad. Tutipäevgi toimus ainult virtuaalselt ja veab, kui aktus ikka reaalselt. Elu näitas siiski oma rõõmsamat palet ja lõpuaktuse toimusid.
Paraku on need lõpuaktused nii mõnelgi pool jätnud mõru maigu suhu. Nii mõnelgi pool inimeste turvalisuse huvides on gümnaasiumi lõpuaktused toimunud klasside kaupa. No pole hullu, kui kogu lendu ei saa korraga ühte saali, siis olgu peale - klasside kaupa. Lõpetajad on mõistlikud noored ja saavad asjast aru. See aga, mis edasi järgneb, on midagi, millest noored enam hästi aru saada ei taha. Ja ega ka ise ei taha aru saada. Lõpuaktusele lubatakse ainult lõpetajad ja nende õpetajad! Aga vanemad? Nemad on ju sel päeval siiski tähtsamad, kui nende laste õpetajad. Ometi paljudes koolides just nii oligi: aktusel istusid lõpetajad ja tähtsust täis õpetajad. Vanemad aga ootasid vaguralt õues, nurga taga oma verivärsket lõpetajat. Nende roll oli tegelikult sel päeval viidud tähtsusetuks nulliks. Lõpetajad soovisid saali ka vanemaid, kui nii mõnelgi pool seda ei lubatud. Valikus õpetajad või vanemad, langetati tihti otsus ikka õpetajate kasuks... Siinkohal tahaks küsida nende aktustel istuvate tähtsust täis õpetajate käes: kui hästi te end tundsite, daamid ja härrad, sellel aktusel? Mõtlesite kasvõi korraks sellele, et vanemad ei pääsenud nägema seda, kuidas lapsele ulatati lõputunnistus, mõnele isegi koos medaliga? Kas tõesti ei suudetud olla oma egost üle ja loovutada oma kohad neile, kellel oli sel hetkel õigus seal saalis olla - vanematele? Võib ju öelda, et juhtkond otsustas nii, aga kas te ise tõesti ei suutnud kokku leppida selles, et loovutame koha siiski vanematele. Lihtsam on ikka öelda, et otsustati nii. See kõik on lihtsalt vastik ja veelgi vastikum oli näha seda, kuidas tähtsust täis kooli töötajad jalutavad majas ringi, oodates järgmist aktust ning lõpetajate vanemad ootavad taaskord vaguralt väljas. Õpetajatel tuleb neid aktuseid ka veel järgnevatel aastatel, aga vanemate jaoks oli see üks ja ainus hetk väga tähtis. Hetk, mis neil jäigi nägemata. See oli see, mis paljudel selle aasta lõpuaktustel jättis mõru maigu suhu. Muidugi oli ka koole, kus õpetajad lihtsalt loovutasid oma kohad vanematele (sest nemad olid sel hetkel ikkagi tähtsamad) ning oli ka koole, kus saali mahutati nii lõpetajad, õpetajad kui ka vanemad või siis õpilase poolt kutsutud kaks talle lähedast inimest.
Lõpuaktused on tore aeg, aga mõnikord on siiski vaja paika panna ka prioriteedid. Ja valikus õpetajad ja vanemad, peaks ikka otsus langema sellistes olukordades vanemate kasuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar