My Estonia: Lõuna-Eesti, oktoober 2021

 

KOHALIKUD VALIMISED 2021

 

Tänaseks on kohalike omavalitsuste volikogude valimised juba ajalugu ning tegeldakse koalitsioonide kokkupanemisega (või siis jätkab mõni oma ainuvõimu). 

Allikas: internet

Kui uskuda valimisi kajastavat veebilehte www.valimised.ee, siis sel aastal püüdis munitsipaalpoliitikuks saada 10 025  inimest - nendest 6322 kandideeris mõne erakonna nimekirjas, 3660 valimisliitude nimekirjas ja 43 olid nii julged, et olid üksikkandidaadid. Statistika tõi välja, et 61,6% kandideerinutest olid mehed ja 38,4% naised. Pärast kõikvõimalike häälte kokkulugemist selgus, et Keskerakond on nende valimiste võitja, kuid tema sabas istusid valimisliidud. Tegelikult on nii, et kui hakata vaatama valimisliitude nimekirjasid, siis selgus, et mõnes piirkonnas erakonnad olid ikka parajad argpüksid. Oma nimekirjaga välja ei julgetud tulla ja nii pugesid mitmed kandidaadid valimisliitude nimekirja. Nii mõnigi kohaliku elu senine juht leidis, et valimisliidu nimekiri on etem kui erakonna oma. Julgesid astuda erakonda, julge siis avalikult ka kandideerida erakonna nimekirjas! Aga kahjuks pole paljudele neist see sobiv: lihtsalt ei osutu lõpuks valituks ja koalitsiooni ei pruugi ka saada ning hüvasti kena ametikoht.

On nende valimistega nüüd nagu on, aga 10 025st saadikukandidaadist 215 olid varem kriminaalkorras karistatud. Seega siis kaks protsenti kandidaatidest on seadusega pahuksis olnud?! Rahval on tõesti haugi mälu, sest 30 nendest osutusid ka valituks. Nojah, seaduse silmis olid nad puhtad, sest karistus kantud. Seega, miks mitte anda uus võimalus, kui inimene on võimekas ja saab midagi oma kodukoha heaks teha. Kui rahvas lubab...

Mind ei pannud seda lugu täna kirjutama mitte see, et kaks protsenti kandidaatidest olid kriminaalse minevikuga; samuti mitte mõne erakonnaliikme soov olla hoopis valimisliidus või see, et mõne puhul tekib kahtlus, et kasutas e-hääletusel oma ametipositsiooni ära. Mind pani hoopis mõtlema üks teine lugu: 103 kandidaati ehk siis tervelt üks protsent saadikukandidaatidest.

Kes on need 103 kandidaati, kes panid mind seda lugu kirjutama? Oh, ega ma nende nimesid ei mäletagi, minu jaoks marginaalsed tegelased, kellest polnud enne kuulnud ja tõenäoliselt ei kuule kah enam. Need 103 paistsid silma valimistel sellega, et nad ei saanud MITTE ÜHTEGI häält. Taolise statistika nägemine pani küll kukalt kratsima: mismõttes ei saanud ühtegi häält??? Mingi loll rahvanali või kuidas?! Mis valemiga nad sai null häält? No mõtle kuidas tahad, aga 103 kandidaati tegid nulliringi. Mõni kehitab seda kuuldes õlgu ja ütleb, et normaalne ju - mõni lihtsalt ei läinud valijale peale. Mina väidan vastu - kõik saadikukandidaadid pidanuks saama vähemalt ühe hääle! Kui te ikka kandideerite, siis võiks nagu enda poolt hääle ka anda või kuidas? Üle seitsme aastakümne tagasi, täpsemalt 15. septembril 1949 valis Lääne-Saksamaa parlament ühe häälelise enamusega riigi kantsleriks 73. aastase Konrad Adenaueri. Kui ajakirjanikud tundsid huvi, kas mees sai kantsleriks tänu sellele, et hääletas ka enda poolt, oli legendaarse poliitiku vastu midagi taolist: loomulikult hääletasin enda poolt; oleks suurim silmakirjalikkus, kui kandideerin ja ei hääleta enda poolt... Nii et nulliringi tegijad, siin on teile ka natuke mõtteainet.

Valimised on siis selleks korraks läbi ehk siis vox populi, vox Dei!

JÕUDU TÖÖLE, HÄRRA VABARIIGI PRESIDENT!

Lõppev nädal oli mõnes mõttes märgiline: nädala alguses, 12. oktoobril vannutati ametisse Eesti Vabariigi kuues president Alar Karis ja nädala lõpus, 17. oktoobril valisime ametisse uued kohalike omavalitsuste volikogud. Lahkunud volikogude liikmetel polnud  võimalik anda oma häält presidendivalimistel, sest Riigikogu tegi selle töö ära. Uued, valitud volikogud seda aga teha ei  saa, sest nende volitused saavad läbi enne, kui Alar Karise ametiaeg.

Enamik meie presidendivalimisi on olnud ikka sellised, et kandidaadid ammu teada ja rahva ees ka tuuritamas, siis sel korral teatas EKRE juba varakult, et nende kandidaat on Henn Põlluaas. Samas oli ka kohe teada, et opositsiooni maandunud EKRE ainult oma häältega Riigikogus kandidaati üles seada ei saa. Jäi  vaid üle oodata, mis toimuma hakkab. Tegelikult ei toimunud pärast Põlluaasa kandidatuuri ülesseadmist mitte midagi. Räägiti sellest, teisest ja kolmandast kandidaadist, aga need kas loobusid või ei suutnud veenda parlamenti, et tema oleks täitsa OK president Eestile. Ametis olevale presidendile teist ametiaega aga anda ei tahetud. Sai ju Kersti Kaljulaid ametisse alles pärast seda, kui valikut hakkas taas tegema Riigikogu ning Kaljulaid jäi lõpuks selles trallis sõelale sest oli vist õigel ajal õiges kohas. Augusti keskel oli aga olukord selline, et valimised on tulemas, aga kes on kandidaadid?

Vahetult enne valimisi käidi välja endise riigikontrolöri ja ametis oleva ERMi direktori Alar Karise nimi. Kui esimeses voorus jäi mõni hääl puudu, siis teises voorus valiti ta ametisse. EKRE käilakujud muidugi andsid teada, et sarnaneme sellega juba Põhja-Koreale, aga miks nad siis ise oma meest  välja ei pannud?! Ma ei usu, et 19 häälele ei oleks suudetud kaubelda teiste erakondade juurest paari häält lisaks. Samas muidugi loodeti väga palju ka sellele, et valimised lähevad valimiskogusse ning siis käiakse Põlluaas välja. Mul on kahju Henn Põlluaasast, sest tegelikult tõmbasid oma talle sõna otseses mõttes koti pähe. Mees tegi tublit tööd ja suvi läbi tutvustas maakondades oma vaateid, aga erakonna taibud lihtsalt ootasid ja lootsid, et juhtub see, mis viimane kord ja ees on valimiskogu. Oli see hirm EKRE ees või soov EKRE-le käkki keerata, aga miski pani parlamendi liikmeid hääletama Karise poolt.

Mul on kahju, et Kersti Kaljulaid ei saanud oma teist ametiaega, aga mis parata - tegemist oli inimesega, kes ei tegelenud poliitikutele meeldimisega vaid oma tööga ning ütles ka seda, mida mõtles. Noh, vähemalt tema "lemmikerakonnal" pole vist nüüd eriti midagi enam öelda, sest eesmärk sai täidetud: Kaljulaidist saadi lahti. Mida endine president tegema hakkab, pole teada, aga ei imestaks, kui mõne aja pärast leiame ta mõne rahvusvahelise organisatsiooni juhtide seast või siis Eesti esindajana kusagil. Mina isiklikult oleks soovinud talle teist ametiaega.

Taaskord aga kerkis päevakorda küsimus sellest, et midagi peab presidendivalimiste korra juures muutma. Noh, nagu ikka - pärast valimisi leitakse poliitikute poolt, et oh - kindlasti tuleb muuta ja midagi pannakse paberile kah. Ja unustatakse ... 

Alar Karise ametisse astumine on vist hea uudis ka nn moepollaritele ja kostüümide raamatupidajatele. Nad said lõpuks ometi presidendiproua, kelle kostüümide üle on nüüd võimalik lõugu lõksutada ja lüüa kokku, palju see maksumaksjale maksma läks. Viis aastat tuli olla vait, sest meil polnud lihtsalt presidendiprouat vaid oli proua Vabariigi President. Ja viimane teatavasti riietus vastavalt oma ametile. 

Niisiis, nädala alguses astus ametisse meie riigi kuues president ning jääme siis ootama, millega Alar Karis oma ametiajal silma paistab ning kas ka tema saab mõne erakonna eriliseks "lemmikuks".

Jõudu tööle, härra Vabariigi President!