Tänaseks on kohalike omavalitsuste volikogude valimised juba ajalugu ning tegeldakse koalitsioonide kokkupanemisega (või siis jätkab mõni oma ainuvõimu). 
Allikas: internet
Kui uskuda valimisi kajastavat veebilehte www.valimised.ee, siis sel aastal püüdis munitsipaalpoliitikuks saada 10 025 inimest - nendest 6322 kandideeris mõne erakonna nimekirjas, 3660 valimisliitude nimekirjas ja 43 olid nii julged, et olid üksikkandidaadid. Statistika tõi välja, et 61,6% kandideerinutest olid mehed ja 38,4% naised. Pärast kõikvõimalike häälte kokkulugemist selgus, et Keskerakond on nende valimiste võitja, kuid tema sabas istusid valimisliidud. Tegelikult on nii, et kui hakata vaatama valimisliitude nimekirjasid, siis selgus, et mõnes piirkonnas erakonnad olid ikka parajad argpüksid. Oma nimekirjaga välja ei julgetud tulla ja nii pugesid mitmed kandidaadid valimisliitude nimekirja. Nii mõnigi kohaliku elu senine juht leidis, et valimisliidu nimekiri on etem kui erakonna oma. Julgesid astuda erakonda, julge siis avalikult ka kandideerida erakonna nimekirjas! Aga kahjuks pole paljudele neist see sobiv: lihtsalt ei osutu lõpuks valituks ja koalitsiooni ei pruugi ka saada ning hüvasti kena ametikoht.
On nende valimistega nüüd nagu on, aga 10 025st saadikukandidaadist 215 olid varem kriminaalkorras karistatud. Seega siis kaks protsenti kandidaatidest on seadusega pahuksis olnud?! Rahval on tõesti haugi mälu, sest 30 nendest osutusid ka valituks. Nojah, seaduse silmis olid nad puhtad, sest karistus kantud. Seega, miks mitte anda uus võimalus, kui inimene on võimekas ja saab midagi oma kodukoha heaks teha. Kui rahvas lubab...
Mind ei pannud seda lugu täna kirjutama mitte see, et kaks protsenti kandidaatidest olid kriminaalse minevikuga; samuti mitte mõne erakonnaliikme soov olla hoopis valimisliidus või see, et mõne puhul tekib kahtlus, et kasutas e-hääletusel oma ametipositsiooni ära. Mind pani hoopis mõtlema üks teine lugu: 103 kandidaati ehk siis tervelt üks protsent saadikukandidaatidest.
Kes on need 103 kandidaati, kes panid mind seda lugu kirjutama? Oh, ega ma nende nimesid ei mäletagi, minu jaoks marginaalsed tegelased, kellest polnud enne kuulnud ja tõenäoliselt ei kuule kah enam. Need 103 paistsid silma valimistel sellega, et nad ei saanud MITTE ÜHTEGI häält. Taolise statistika nägemine pani küll kukalt kratsima: mismõttes ei saanud ühtegi häält??? Mingi loll rahvanali või kuidas?! Mis valemiga nad sai null häält? No mõtle kuidas tahad, aga 103 kandidaati tegid nulliringi. Mõni kehitab seda kuuldes õlgu ja ütleb, et normaalne ju - mõni lihtsalt ei läinud valijale peale. Mina väidan vastu - kõik saadikukandidaadid pidanuks saama vähemalt ühe hääle! Kui te ikka kandideerite, siis võiks nagu enda poolt hääle ka anda või kuidas? Üle seitsme aastakümne tagasi, täpsemalt 15. septembril 1949 valis Lääne-Saksamaa parlament ühe häälelise enamusega riigi kantsleriks 73. aastase Konrad Adenaueri. Kui ajakirjanikud tundsid huvi, kas mees sai kantsleriks tänu sellele, et hääletas ka enda poolt, oli legendaarse poliitiku vastu midagi taolist: loomulikult hääletasin enda poolt; oleks suurim silmakirjalikkus, kui kandideerin ja ei hääleta enda poolt... Nii et nulliringi tegijad, siin on teile ka natuke mõtteainet.
Valimised on siis selleks korraks läbi ehk siis vox populi, vox Dei!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar