KÕRVUNI SOLVUNUD PARLAMENT EHK VABARIIGI PRESIDENDI VASTUVÕTT 2024

24. veebruaril 2024 tähistab Eesti omariikluse 106. aastapäeva ning taaskord on võimalus minna ise kohale või vaadata ERR / interneti vahendusel sõjaväeparaadi, kogu päeva jooksul erinevaid sünnipäevale pühendatud saateid, osaleda ise erinevatel üritustel ning õhtul loomulikult presidendi kõne ja aastapäevakontsert ning Vabariigi Presidendi ja proua Karise vastuvõtt, seekord siis "Estonias". 

Kõige põnevam osa siin on kindlasti paljude jaoks õhtune vastuvõtt ja sellele järgnenud lõksutamine teemal "kes, mida ja kuidas kandis ning kes kellega laekus vastuvõtule". Seega, pärast vastuvõttu algab see, mille kohta võiks öelda "draama, draama, draama".

Käesoleva aasta vastuvõtt tuleb aga natuke erinev varasematest. Nimelt teatas presidendi kantselei reedel, 19. jaanuaril, et sel aastal on ruumikitsikuse tõttu vabariigi aastapäeva vastuvõtule parlamendist kutsutud vaid Riigikogu juhatus, komisjonide esimehed ja aseesimehed ning fraktsioonide juhid. Ja nüüd läks lahti see, mille kohta võiks öelda, et "draama, draama, draama". Avalöögi andis 20. jaanuaril Riigikogu liige Raimond Kaljulaid, kes oma postituses ütles, et president alandab kutseta jäänud Riigikogu liikmeid.

Vahepeal oli aga alanud õpetajate streik, kuid Riigikogu osa kutseid mitte saanud liikmeid jahus ikka veel vastuvõtu teemal. Jürgen Ligi leidis, et see on jah solvav; Margit Sutrop laitis ka seda otsust, sest üle paljude aastate ei saa ta minna vastuvõtule; Vilja Toomast küsis, kas taoline otsus oli parlamenti alandada ja ruumikitsikus on väljamõeldud; Züleyxa Izmailova arvates oleks president neile võinud kenasti teatada, et neid ei kutsuta; Hannah Lahe aga ei mõista üldse presidendi otsust ning Ester Karuse oli kõige dramaatilisem, sest kleit oli juba tegemisel; leitakse, et saadikud esindavad ikkagi sadu ja tuhandeid valijaid jne.

Juba mitu päeva on ajakirjandus vaheldumisi õpetajate streigiga vahendanud ka solvunud Riigikogu liikmete arvamusi. Kui aga hakata vaatama nende ütlusi, siis hakkasin mõtlema varasemate vastuvõttude peale: ega paljud kutse saanud parlamendi liikmed ka siis vastuvõttudele kohale ei ilmunud. Izmailova arvamus, et oleks võinud ilusasti öelda, et seekord kõiki ei kutsu, ajab aga naerma. Kas president oleks pidanud kõigile neile, kes kutset vastuvõtule ei saanud, ütlema isiklikult, et sorry, Sind ma ei kutsu... Mina pole kunagi saanud taolisele vastuvõtule kutset, aga see ei tähenda, et ma nüüd solvuks või ootaks presidendi vabandust. Mille poolest Riigikogu erilisem? Ester Karusele on aga see paras õppetund- ära hakka endale peokleiti tellima enne, kui peokutse käes. Muidugi oli ka neid Riigikogu liikmed, kes leidsid, et solvumiseks pole põhjust- peoperemees otsustab ikka ise, keda kutsuda ning Eestis on paljusid tublisid inimesi, kes väärivad seda kutset rohkem kui nemad jne. 

Seda postitust emotsiooni najal kirjutades aga käis peast läbi mõte: kuidas neist vingujatest said üldse parlamendi liikmed. Lõin siis lahti viimaste Riigikogu valimiste statistika ning mida ma siis nägin? Kõigepealt, ma saan nüüd Jürgen Ligi pahameelest aru- tema sai 5797 häält ja on parlamendis isikumandaadiga. Seega teda tõesti  valiski rahvas. Noh, kutse oleksid sellised saadikud võinud saada, sest neid valiski  rahvas parlamenti otse ja kokku oli neid üheksa. Reaalselt parlamendis ongi ainult lisaks Jürgen Ligile veel ka Siim Kallas ja Jüri Ratas. Viimased kaks on aga taoliste vastuvõttude alalised külalised nagunii, sest tegemist on endiste peaministritega. Ülejäänud isikumandaadi omanikud on kas minstrid, loobunud mandaadist või Euroopa Parlamendis. Aga ülejäänud? Selgus, et Raimond Kaljulaid (1819 häält), Vilja Toomast (1205 häält) ja Ester Karuse (1677 häält) said parlamenti ringkondade lihtkvoodi alusel ehk siis neil on ringkonnamandaat. Aste madalam kui isikumandaat. Suured pahandajad Margit Sutrop (1102 häält), Züleyxa Izmailova (1101 häält) ja Hannah Lahe (1050 häält) ei osutunud üldse valituks. Nad kõik on asendusliikmed: Sutrop sai parlamenti tänu sellele, et Urmas Klaas loobus; Izmailova seetõttu, et Johanna-Maria Lehtme tegevus "Slava Ukraini" juhtfiguurina hakkas tekitama küsimusi ning Lahe on parlamendis seetõttu, et Kristen Michael sai kliimaministriks. Kaks esimest daami jäävad parlamenti tõenäoliselt selle koosseisu volituste lõpuni, aga Lahe parlamendiliikme tegevusaeg sõltub sellest, kauaks Michael on valitsuses. Nii, et mina soovitaks nendel virisejatel suu kinni hoida: mõnedki teist on saanud oma koha asendusliikmetena.

Seega, meie parlament on solvunud ja proua peaminister on mõista andnud, et tema tõenäoliselt toetab parlamenti ning ei laeku ka vastuvõtule. Naljakas, aga proua peaminister on unustanud, kes on kelle tööandja: ta on saanud volitused parlamendilt ja kuulda on, et tööandjate üks osa proovib neid nende solvumises toetavat peaministrit umbusaldada. Või on Kaja-mina-olen-peaminister Kallase taoline otsus kattevari hoopis sellele, et abikaasa ajas äri idanaabriga ning vastuvõtu järel võiks ajakirjandus jälle selle teema päevakorda kerida?

Igal juhul saab käesoleva aasta vastuvõtt olema põnev, sest draama selle ümber on alanud juba rohkem kui kuu aega varem. 

Omalt poolt aga ütleksin selle kohta nii: ammu oleks aeg olnud selline otsus teha. Kiitus, härra Vabariigi President julguse eest!

VIIEST VIIS... MÖÖDA!

Pühapäeval, 21. jaanuaril lõppes Saksamaal Oberhofis laskesuusatamise maailmakarikavõistluste etapp ja paar nädalat on nüüd pausi ning siis jätkuvad maailmameistrivõistlustega. Oberhofi MK etapil olid kohal ka meie laskesuusatajad ning pühapäeval võisteldi ühisstardis. See võistlus on valitud seltskonnale ning tänu oma positsioonile punktitabelis pääses starti ka Tuuli Tomingas. Ühisstart on ainuke võistlusala, kus tuleb laekuda finišisse kasvõi viimasena ning kaks punkti on raudselt kirjas.

Võistlus oli ise huvitav ning prantslannad said kaksikvõidu. Meie piigal juhtus aga viimases tiirus äpardus- viiest viis läks mööda ehk nagu ütlevad meie lahedad laskesuusatamise kommentaatorid- RAUD!

Noh, kui raud, siis raud ning Tuuli pärast trahviringe sõitis siiski lõpuni ja sai tulemuse kirja. Viimane ta igatahes polnud. Samas aga meie meedias võttis see nn raud lausa rahvusliku katastroofi mõõtmed: mis nüüd lahti, mis juhtus jne. Ka arutelude peasüüdlane ise ei osanud midagi asjalikku öelda ja kas ongi midagi öelda? Elu läheb edasi, tulevad järgmised võistlused jne.

Kõige selle taustal meenus mulle aga üks stseen aastast 2019. Nimelt toimusid märtsi keskel laskesuusatamise maailmameistrivõistlused Rootsis, Östersundis ning tol aastal domineeris meeste laskesuusatamist norralane Johannes Thingnes Bø, kes oli maailmameistrivõistlustel võitnud juba neli kuldmedalit Viimane ala, meeste 15 km ühisstardist, võistlus parimatest parimatele, pidanuks tooma suurfavoriidile viienda kulla. Too pühapäev, 17. märts oli Östersundis aga mitte kõige parem:  termomeeter näitas küll -1, aga kohati tugev peenike lumesadu, suur tuul, õhuniiskus 88%, lõpuks veel pehmeks muutuv rada jne. Üldiselt- parem teleka ees vaadata kui kohal olla. Võistlus ise kulges põnevalt ning viimasesse tiiru tulid kahekesi koos ja teistest nii ühe trahviringi jagu ees venelane Jevgeni Garanitšev ja suurfavoriit Johannes Thingnes Bø. Lühidalt: viies viis või siis teisest vähem möödalaske ja oledki maailmameister. Vaevalt, et teised neile kahele erilist konkurentsi pakuvad. Viletsate ilmaolude tõttu aga nende kahe mehe laskmine venis ja kohale hakkas jõudma ka teisi, sh 11. kohal ja liidritest 54,3 sekundit maas olnud itaallane Dominik Windisch. Venelane ja norralane lasid pea võrdse kiirusega või siis aeglusega(?), aga selle tulemusena võis öelda, et norralasel oli raud ja venelasel üks trahvikas vähem. Sel ajal kui seni võistlust juhtinud mehed kütsid trahviringe, teised veel lasid ja lasid ka mööda ning läksid trahviringidele, lasi Windisch viiest viis ja kulus 15 sekundit, enne kui järgmine mees sai rajale itaallast jälitama. Itaallasest sai maailmameister, suurfavoriit ei pääsenud esikümnessegi ja mõned mehed said elu esimesed individuaalsed medalid. Miks ma seda võistlust meenutasin äkki? No Norra meedia muidugi selle  Bø  kuulsa raua võttis päevakorda, kuid mingit massihüsteeriat ei olnud. Jah, aeg- ajalt seda Johannes Thingnes Bø rauda ikka meenutatakse kui näidet sellest, kuidas pea minut taga olnud sportlane tuli, lasi puhtalt ja eneselegi ootamatult oli esimene finišis ning kogu lugu. 

Miks siis nüüd äkki meie meedia Tuuli Tominga nn raua üle nii palju jahub? No juhtus JA  MIS SIIS SELLEST? Isegi laskesuusatamise suurkujud on kõmmutanud kõik viis märki mööda ja seda olukorras kus kuldmedal juba paistab, elavad edasi, võidavad järgmistel võistlustel medaleid ja pole nagu häda midagi. Võib olla oleks ka meil aeg võtta taolisi asju kui olukorda, et aeg- ajalt spordis ikka juhtub taolisi asju ja homme on juba uus päev. Äkki aitab selle raua üle jahumisest veel nädal hiljem?

Tuuli Tomingale aga edu ja ikka #viiest viis!