24. veebruaril 2024 tähistab Eesti omariikluse 106. aastapäeva ning taaskord on võimalus minna ise kohale või vaadata ERR / interneti vahendusel sõjaväeparaadi, kogu päeva jooksul erinevaid sünnipäevale pühendatud saateid, osaleda ise erinevatel üritustel ning õhtul loomulikult presidendi kõne ja aastapäevakontsert ning Vabariigi Presidendi ja proua Karise vastuvõtt, seekord siis "Estonias".
Kõige põnevam osa siin on kindlasti paljude jaoks õhtune vastuvõtt ja sellele järgnenud lõksutamine teemal "kes, mida ja kuidas kandis ning kes kellega laekus vastuvõtule". Seega, pärast vastuvõttu algab see, mille kohta võiks öelda "draama, draama, draama".
Käesoleva aasta vastuvõtt tuleb aga natuke erinev varasematest. Nimelt teatas presidendi kantselei reedel, 19. jaanuaril, et sel aastal on ruumikitsikuse tõttu vabariigi aastapäeva vastuvõtule parlamendist kutsutud vaid Riigikogu juhatus, komisjonide esimehed ja aseesimehed ning fraktsioonide juhid. Ja nüüd läks lahti see, mille kohta võiks öelda, et "draama, draama, draama". Avalöögi andis 20. jaanuaril Riigikogu liige Raimond Kaljulaid, kes oma postituses ütles, et president alandab kutseta jäänud Riigikogu liikmeid.
Vahepeal oli aga alanud õpetajate streik, kuid Riigikogu osa kutseid mitte saanud liikmeid jahus ikka veel vastuvõtu teemal. Jürgen Ligi leidis, et see on jah solvav; Margit Sutrop laitis ka seda otsust, sest üle paljude aastate ei saa ta minna vastuvõtule; Vilja Toomast küsis, kas taoline otsus oli parlamenti alandada ja ruumikitsikus on väljamõeldud; Züleyxa Izmailova arvates oleks president neile võinud kenasti teatada, et neid ei kutsuta; Hannah Lahe aga ei mõista üldse presidendi otsust ning Ester Karuse oli kõige dramaatilisem, sest kleit oli juba tegemisel; leitakse, et saadikud esindavad ikkagi sadu ja tuhandeid valijaid jne.
Juba mitu päeva on ajakirjandus vaheldumisi õpetajate streigiga vahendanud ka solvunud Riigikogu liikmete arvamusi. Kui aga hakata vaatama nende ütlusi, siis hakkasin mõtlema varasemate vastuvõttude peale: ega paljud kutse saanud parlamendi liikmed ka siis vastuvõttudele kohale ei ilmunud. Izmailova arvamus, et oleks võinud ilusasti öelda, et seekord kõiki ei kutsu, ajab aga naerma. Kas president oleks pidanud kõigile neile, kes kutset vastuvõtule ei saanud, ütlema isiklikult, et sorry, Sind ma ei kutsu... Mina pole kunagi saanud taolisele vastuvõtule kutset, aga see ei tähenda, et ma nüüd solvuks või ootaks presidendi vabandust. Mille poolest Riigikogu erilisem? Ester Karusele on aga see paras õppetund- ära hakka endale peokleiti tellima enne, kui peokutse käes. Muidugi oli ka neid Riigikogu liikmed, kes leidsid, et solvumiseks pole põhjust- peoperemees otsustab ikka ise, keda kutsuda ning Eestis on paljusid tublisid inimesi, kes väärivad seda kutset rohkem kui nemad jne.
Seda postitust emotsiooni najal kirjutades aga käis peast läbi mõte: kuidas neist vingujatest said üldse parlamendi liikmed. Lõin siis lahti viimaste Riigikogu valimiste statistika ning mida ma siis nägin? Kõigepealt, ma saan nüüd Jürgen Ligi pahameelest aru- tema sai 5797 häält ja on parlamendis isikumandaadiga. Seega teda tõesti valiski rahvas. Noh, kutse oleksid sellised saadikud võinud saada, sest neid valiski rahvas parlamenti otse ja kokku oli neid üheksa. Reaalselt parlamendis ongi ainult lisaks Jürgen Ligile veel ka Siim Kallas ja Jüri Ratas. Viimased kaks on aga taoliste vastuvõttude alalised külalised nagunii, sest tegemist on endiste peaministritega. Ülejäänud isikumandaadi omanikud on kas minstrid, loobunud mandaadist või Euroopa Parlamendis. Aga ülejäänud? Selgus, et Raimond Kaljulaid (1819 häält), Vilja Toomast (1205 häält) ja Ester Karuse (1677 häält) said parlamenti ringkondade lihtkvoodi alusel ehk siis neil on ringkonnamandaat. Aste madalam kui isikumandaat. Suured pahandajad Margit Sutrop (1102 häält), Züleyxa Izmailova (1101 häält) ja Hannah Lahe (1050 häält) ei osutunud üldse valituks. Nad kõik on asendusliikmed: Sutrop sai parlamenti tänu sellele, et Urmas Klaas loobus; Izmailova seetõttu, et Johanna-Maria Lehtme tegevus "Slava Ukraini" juhtfiguurina hakkas tekitama küsimusi ning Lahe on parlamendis seetõttu, et Kristen Michael sai kliimaministriks. Kaks esimest daami jäävad parlamenti tõenäoliselt selle koosseisu volituste lõpuni, aga Lahe parlamendiliikme tegevusaeg sõltub sellest, kauaks Michael on valitsuses. Nii, et mina soovitaks nendel virisejatel suu kinni hoida: mõnedki teist on saanud oma koha asendusliikmetena.
Seega, meie parlament on solvunud ja proua peaminister on mõista andnud, et tema tõenäoliselt toetab parlamenti ning ei laeku ka vastuvõtule. Naljakas, aga proua peaminister on unustanud, kes on kelle tööandja: ta on saanud volitused parlamendilt ja kuulda on, et tööandjate üks osa proovib neid nende solvumises toetavat peaministrit umbusaldada. Või on Kaja-mina-olen-peaminister Kallase taoline otsus kattevari hoopis sellele, et abikaasa ajas äri idanaabriga ning vastuvõtu järel võiks ajakirjandus jälle selle teema päevakorda kerida?
Igal juhul saab käesoleva aasta vastuvõtt olema põnev, sest draama selle ümber on alanud juba rohkem kui kuu aega varem.
Omalt poolt aga ütleksin selle kohta nii: ammu oleks aeg olnud selline otsus teha. Kiitus, härra Vabariigi President julguse eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar