Sotsiaalmeedia võlu ja valu

Elame infotehnoloogi ajastus ning seda näitab ka see, kuidas ja kellega ning mismoodi me suhtleme. Suur roll on selles sotsiaalmeedial, kus suheldakse, luuakse ning jagatakse teavet ja ideid erinevates virtuaalsetes keskkondades ja võrgustikes: internetifoorumites, blogides, erinevates suhtlusportaalides ja mikroblogides.

Suhtlusportaalid ja internetifoorumid on need, mis ehk kõige paremini näitavad seda, kus ja missugune seltskond koos käib. Näiteks veel kümmekond aastat tagasi oli väga populaarne jalutaja jututuba – see oli koht normaalsetele inimestele normaalseks suhtluseks ning ropendamine, rõvetsemine ning kahemõttelised jutud olid keelatud. Sama populaarne oli ka hoti jututuba, aga sealse seltskonna suhtlemiskultuur jättis kõvasti soovida – kõik mis oli jalutajas keelatud, oli seal lubatud. Kuuldavasti on need mõlemad tänaseks hingusele läinud. Jutukad on aga asendunud erinevate suhtlusportaalidega: kunagi olid ülipopulaarsed tänaseks oma aja ära elanud rate ja orkut ning ilmselt mõne aasta pärast läheb loojakarja ka tänasel päeval veel populaarne facebook. Ja küllap keegi juba praegu mõtleb mõnda uut keskkonda välja. Populaarseks on saanud Twitter, mille kasutajad pikalt ei mölise vaid säutsuvad. Tahad säutsuda? Palun, aga ainult 140 tähemärgi ulatuses. Säutsumise on saanud selgeks ka meie president ning tal on nii mõndagi nii mõnelegi korral olnud säutsuda, põhjustades niimoodi suuremat sorti sõnavahetuse või suutnud välja vihastada seal kasvõi meie idanaabri poliitikuid. 

Suhtlusportaalid ja blogid on vahvad: me saame kõike väga ruttu teada, igasuguste ürituste pilte ja videosid laetakse nt nii facebook'i kui ka youtube’i. Selleks, et teada saada, mis Sinu ümber toimub, pole vaja isegi mitte enam toast välja minna. Avastad ühele päeval, et parim sõbranna, keda pole näost näkku näinud enam aastapäevad, kuid kes aktiivselt võtab sõna mõnes suhtlusportaalis, on just-just andnud teada, et tal sündis poeg. Ja imetledki siis selle pisipoja pilti juba internetis. Või imetled oma tuttavate perepilte ning saad teada rohkem kui vaja sellest, kui lõbusaks muutus üks või teine pidu. Isegi äri annab juba ajada suhtlusportaalide kaudu. Ja loomulikult kadestad kusagil Eesti teises otsas nüüd elavat ning uhkusest pakatavat ekskolleegi, kes poseerib oma uue bemari kõrval. Kõik see on muidugi väga lõbus ja teeb elu jupp maad lihtsamaks: toast väljumata ning telefoni kasutamata saad teda pea kõike oma tuttavate kohta. Sotsiaalmeedia suur võlu selles ongi!

Kahjuks on aga igal medalil olemas kaks külge... Ja sotsiaalmeedia võlu võib muutuda valuks. Ja haiget teeme endale ise: anname maailmale teada, et lähme reisile; postitame pilte oma eraelust, lastest, kodust jne. Seda, et kurikaelad ei maga vaid surfavad samuti ringi internetiavarustes, selle peale ei mõelda. Lihtsalt arvatakse, et kui postitan ainul oma sõbralistile, siis teised ei näe. Milline enesepetmine! Aga sellest saad alles siis aru kui tuled nt reisilt ja avastad, et osa Sinu varandusest on leidnud vist juba uue omaniku. Piisab ühel sõbral mõnda pilti jagada, kui see pilt hakkab elama oma elu ja Sina selle algomanikuna ei saa enam mitte midagi teha. Käisid kusagil rajul peol, mille pilte ei tahaks näidata maailmale? Aga tahaksid, et sõbrad oleksid kadedusest lillad ja ohiksid-ahiksid? Mis seal ikka – ma pole kadekops, laen pildid sõbralistile vaatamiseks ning kui videod ka olemas, no vaadake siis ja kadetsega. Sõbralist ohib ja puhib ja kommenteerib ning mõni isegi jagab seda. Ja taaskord hakkab pihta mõne video või foto iseseisvumine. Tulemused võivad aga olla ebameeldivate tagajärgedega neile, keda kujutatud piltidel. Eestis on teada mitu juhtumit, kus teismelised on sattunud piltide tõttu väljapressijate ohvriks. Rääkida ei julgeta aga kellelegi.

Emmed-issid, teil on tõesti toredad ja nunnud pisipõnnid, aga kas peab kogu maailm nägema iga sammu teie lapse elust? Hoidke midagi ka enda jaoks! Paarist pildist piisaks, kui näidata neid sõpradele-sugulastele, sest maailm on avardunud ning me kõik ei ela enam pisikesel Eestimaal. Kui riputate sotsiaalmeediasse oma pilte, siis see on teie valik. Aga kui riputate oma laste pilte, siis mõelge enne, kas teie võsuke üldse tahaks seda?

Mõned aastad tagasi praegune parlamendisaadik Valdo Randpere kirjutas „Postimehes“ artikli sellest, kuidas tema tütar soovis teha endale konto tookord populaarsesse rate'sse. Lihtsalt kõigil olla olnud ning „kui sind pole rates, pole sind olemas“ ning eks piiga soovis ka olla olemas. Mõistliku lapsevanemana papa Randpere koos võsukesega uuris siis natuke selle keskkonna elu-olu. Tulemuseks oli see, et tütar nii väga ei soovinudki olla seal enam ning loobus konto tegemise ideest. Valdo Randpere tegi aga natuke rohkem uurimistööd edasi ja tulemuseks oli artikkel, kus ta tõesti hoiatas vanemaid sotsiaalmeedia eest ning soovitas enne järele mõelda, kas laps ikka peab igale poole oma konto tegema. Tänapäeval on populaarne facebook ning seal on olemas vanusepiirang. See aga sunnib küsima: mis valemiga juba 1.klassi lapsele saab olla seal konto, kui vanuse järgi peaks ta mitu aastat veel ootama?! 

Tookord, aastaid tagasi Randpere tõi näiteid sellest, kuidas nii mõnigi laps oli sattunud teiste solvangute ja mõnituste ohviks internetis. Ja jumala eest, kas tõesti 10.aastasel lapsele suhteseisuks saab ikka olla: hõivatud? 

Me suhtleme palju teistega sotsiaalmeedia abil. Ja paratamatult soovivad meiega ühendust saada ka meile tundmatud inimesed. Tasub ikka enne mõelda, kellega suhtlete ja mis tasemel. Võite sattuda petiste otsa. Näiteks eelmisel suvel üritasid sotsiaalmeedias suhelda eestlannadega USA ja Itaalia armee kindralid. Kuna nende jutt oli väga libe ja väga hädaldav, siis anti neile minu teada kenasti ka vastulöök. Tegemist oli petistega, kes kasutasid reaalsete kõrgemate ohvitseride pilte ning esinesid nende nimel. Alati tasub siiski kindlaks teha kellega räägid ja mida räägid. Võõrkeele praktika saamiseks võib ka niisama ju lobiseda ja endast infot mitte jaga. Eestiski mitu näidet sellest, kuidas langeti välismaalastest petiste ohvriks. 

Sotsiaalmeedia on tore asi ning hea, et keegi ta välja mõtles. Aga selle kasutajad peavad mõtlema ka selle peale, et kui on olemas võlu, siis on olemas ka valu. Ja mõtlema ka selle peale, mida jagada internetis ja mida mitte. Mida vähem Sinust teatakse, seda vähem valu ... Kui oled aga sattunud internetis suheldes jamadesse või tekkinud probleeme, siis meil on olemas siiski politsei ning nad käivad ka ajaga kaasas. Veebikonstaablid on need, kelle poole tasub minu arust alati pöörduda, kui tekib probleeme, mille lahendamisel vajaksid abi.

Nii nagu medalil on külge, on ka sotsiaalmeedial kaks külge ...

BACK TO SOVIET UNION?

Eestit ootavad ees huvitavad ajad. Mitte selle poolest, et 18.veebruaril peaks alla kirjutatama Eesti ja Venemaa vaheline piirileping. See on  vist asjaolu, mida enam muuta ei saa. Huvitavat on ees oodata hoopis meie valitsusega. See, et Andrus  Ansip ei taha saada uuesti peaministriks, seda teame juba aastapäevad. Tuleb tunnistada, et algul tundus see paraja hämana, kuid praegu on vist seis selline, et oravad ise tahavad kiiresti vahetada peaministri välja. Reformierakonnal ju noori ja võimekaid poliitikuid on, kes võiksid võtta selle keerulise ameti enda kanda. Oktoobris 58.aastaseks saavale Ansipile ju järeltulijaid leiduks. Seda kummalisem on aga lugeda, et uueks peaministriks soovib saada Euroopa Komisjoni volinik ja endine peaminister Siim Kallas, kes saab oktoobris juba 66. Kas tõesti pole nooremaid?!

Ansipi ja Kallase selline kiirus paneb mõtlema ning peas hakkavad keerlema vandenõuteooriad. Miks nüüd äkki läks väga kiireks - just sel ajal kui Riigikogu VEB panga komisjon pidi üht-teist avalikustama? Miks viimastel päevadel räägitakse, et peaminister võib juba ligematel nädalatel vahetuda? Selline pidev hämamine paneb tõesti mõtlema natuke rohkem kui vaja. Eriti kui omavahel hakkavad kohti vahetama kaks endist tippkommunisti....

Aga samas ... Ansip ju võib lahkuda, millal tahab - head teed talle! Aga kas ikka on kindel, et järgmine peaminister on Siim Kallas? Kui peaminister lahkub, siis on Vabariigi President see, kes teeb kellelegi ettepaneku uus valitsus moodustada. Ja mis siis, kui ta seda ettepanekut ei tee Kallasele vaid kellelegi teisele? Näiteks oma endise kodupartei esindajale - nt Mikserile või Ossinovskile? Mis siis, kui Ansipit uus peaminister ei esitagi Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadiks? Sest ka koalitsioonipartneril on sõnaõigus. Kasvõi jõumeetodil: kui tahate meid valitsusse, siis meie mees Brüsselisse ... Olgu kuidas on, Reformierakond võib rääkida mida tahes, kuid nii rahvale nii kergelt väga kindlas kõneviisis serveeritud uudised ei pruugi olla sugugi lõplikud. Võib ju ka minna nii, et minnes katusel olevat tuvi püüdma, lasti varblane pihust hoopis minema. Igal juhul oleks sellises situatsioonis pall president Ilvese käes ning seda palli ei pruugita visata üldse reformikatele. Ega ka Keskerakonnale, kui nende peaministrikandidaadiks oleks Savisaar.

Mul pole midagi vanemate inimeste vastu: neil on olemas elukogemus, millest nooremad põlvkonnad võivad üht-teist õppida. Aga kas ikka valitsusjuhiks peab saama veteranpoliitik, kes Eesti seaduste kohaselt on juba pensionär? OK, Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam on juba 77 vist, aga EP saadik ja peaminister on kaks erineva raskusastmega tööd. Üha enam hakkab meenuma nõukogude aeg, kus võimul püüti püsida seni, kuni sind lõpuks kirstu topiti ja aupaukude saatel maeti. Kas tõesti on saabumas taas gerontorkaatia?! Ehk siis - back to Soviet Union ...

 

OO SPORT, SA OLED ...

Kaasaegsete olümpiamängude ellukutsuja prantslane Pierre de Coubertin on öelnud: „oo sport, sa oled rahu ...“ Kuidas on aga asi tegelikkuses? On see ikka nii?

RAHU? Vaevalt... Kui antiikolümpiamängude ajal katkestati igasugune sõjategevus, siis 20.sajandil jäid olümpiamängud sõdadele jalgu ja kaotajaks osutusid mängud. Olümpiarahust ei tahtnud ükski sõdiv pool isegi mitte kuulda. 1948 toimunud Londoni suvemängude olümpiatule süütamiseks tuli kõigepealt Olümpia vallutada ning tankide kaitse all saadi alles tuli süüdata. 7.veebruaril alanud XXII taliolümpiamängude eel lubas Doku Umarov uputada mängud verre ning nii saigi Musta mere ääres asuvast kuurortlinnast vist küll maailma kõige suurema kontsentratsiooniga eriteenistuste ja eriüksuslastega kokkutulek. Nii, et vaevalt saab öelda, et „oo sport, sa oled rahu“. 

RAHA? Viimastel aastakümnetel on püütud iga järgneva korraldaja poolt eelkäijaid üle trumbata – tundub, et korraldajaid on tabanud mania grandiosa. Kui Pekingi suveolümpiamängude ajal sai arvatud, et kallimaks need enam minna ei saa, siis Sotšis alanud mängud lõid selle kenasti üle. Väidetavalt 51-53 miljardit dollarit on senini see kõik maksma läinud. OK, see on Venemaa – tavapärase protsendi korjas oma kaukasse kindlasti ka korruptsioon, aga ikkagi – summa oli tohutu suur. Mis saab nendest rajatistest pärast mänge, pole teada. Eelmise raha kulutamise rekordiomanik oma rajatisi ei kasuta – need lagunevad ning ainuke, kes nende rohtu kasvanud ja lagunema hakkavate rajatiste vahel ringi kondab, on tuul. Tundub, et riikidele, keda vaevab suurusehullustus, on väga tähtis see, et kogu maailma teaks kui võimsad ja vägevad nad on. Raha sel juhul ei loeta. Ju vist tänapäeval ongi õigem öelda, et „oo sport, sa oled raha“.

Olümpiamängud on sündmus, mis aeg-ajalt naelutab televiisorite taha miljoneid. Iga kahe aasta tagant toimuvad olümpiamängud on sündmus, millest räägitakse juba kaua aega ette ja vahel veel ka kaua aega hiljem. Sõltub sellest, millest rääkida. Olümpiamedaleid ja eriti kuldmedaleid peetakse nii tähtsaks, et selle üle on kohe karm arvestus: kõik loevad oma medaleid – sport selle kõrval tundub olevat tühiasi. Eriti tähtsad olid / on medalid totalitaarsetele ja suurusehullustust põdevatele riikidele: mida rohkem, seda uhkem; mida rohkem, seda veenvamalt näidatakse maailmale, kui kõvad ollakse! 

7.veebruaril alanud XXII taliolümpiamängude esimesed võitjad selguvad juba vähem 12 tunni pärast. Rõõmustavad sportlased, rõõmustavad poolehoidjad, rõõmustavad lihtsalt spordihuvilised. Kas aga tänapäeval saab medaliomanik olla kindel, et see medal talle ka jääb? Võib olla aastal 2024, natuke enne 7.veebruari, selgub, et just-just üle kontrollitud dopinguproovis leiti mingit ainet, mida tookord avastada ei suudetud ning nüüd suudeti. Ja oledki medalist ilma. Äkki oleks mõttekas hoopis nii teha, et võistlused toimuvad, võitjad selguvad – kuid medaleid ei väljastata sportlastele enne, kui möödunud on kümme aastat. Just niikaua hoitakse nüüd dopinguproove ja kui vaja – testitakse. Seega – mõistlik oleks lihtsalt oodata aja möödumist ja siis medalid kätte jagada.

Eestis on ilusaks tavaks saanud anda välja 1-2 kuu jooksul peale olümpiatule kustumist mänge kajastav raamat. Selle sajandi olümpiamänge kajastavaid raamatuid pole aga vist mõttekas üldse paberkandjal välja anda, sest tulemused muutuvad veel mitu aastat pärast mänge. Lihtsam oleks alguses anda välja digitaalne versioon ning seda aeg-ajalt parandada.

Vaadates XXII taliolümpiamängude avatseremooniat, sai mõtiskletud selle üle, kas neid mänge ikkagi on vaja? Need ideaalid, mida rohkem kui sajandi tagasi püstitasid Pierre de Coubertin ja tema mõttekaaslased – need on enamasti vajunud unustusehõlma. Tänapäeval pole enam amatööridel mängudel kohta või kui ongi, siis mingit tulemust sealt ei tule. Õnneks ausa spordi põhimõtted veel vist kehtivad. Lisaks sellele raisatakse korralik summa ning keegi ei garanteeri, et pärast mänge need objektid ei jää seisma. Rahvaarvult maailma teine riik India pole küll mingi talispordi suurriik ega ka lihtsalt talispordiriik, kuid natuke vastakate tunnetega tuli vaadata seda, kuidas nad marssisid sisse olümpiamängude aga mitte oma kodumaa lipu all... Samas aga VIP-ide loož oli seekord väga hõre. See aga tegelikult ei peakski olema oluline seltskond, sest need mängud on siiski sportlastele mitte poliitikutele. Kuuldavasti mitmed kroonitud ja veel kroonimata pead tulevad kohale hiljem, võistluste ajaks.

Küllap me ikka vajame neid mänge – sportlastele on ta justkui mingi eksam, spordihuvilised aga naelutatakse kaheks nädalaks teleka ette või siis kohapeal võistluspaikde vahel ringi jooksmas. Ja loodame, et ükski pomm ei plahvata kusagil, hambapastatuubist rääkimata. Tuleb loota, et viis ühendatud erivärvilist rõngast ühendavad maailma ning toovad rõõmuhõiskeid, mitte ei too kaasa vägivalda ja surma.

Parun Pierre de Coubertin aga kõike seda, mis praegu spordis toimub, nähes vist ei keeraks mitte teist külge, vaid suisa keerleks ühelt küljelt teisele vurri kiirusel ...

Oo sport, sa oled rahu? Loodame...