OO SPORT, SA OLED ...

Kaasaegsete olümpiamängude ellukutsuja prantslane Pierre de Coubertin on öelnud: „oo sport, sa oled rahu ...“ Kuidas on aga asi tegelikkuses? On see ikka nii?

RAHU? Vaevalt... Kui antiikolümpiamängude ajal katkestati igasugune sõjategevus, siis 20.sajandil jäid olümpiamängud sõdadele jalgu ja kaotajaks osutusid mängud. Olümpiarahust ei tahtnud ükski sõdiv pool isegi mitte kuulda. 1948 toimunud Londoni suvemängude olümpiatule süütamiseks tuli kõigepealt Olümpia vallutada ning tankide kaitse all saadi alles tuli süüdata. 7.veebruaril alanud XXII taliolümpiamängude eel lubas Doku Umarov uputada mängud verre ning nii saigi Musta mere ääres asuvast kuurortlinnast vist küll maailma kõige suurema kontsentratsiooniga eriteenistuste ja eriüksuslastega kokkutulek. Nii, et vaevalt saab öelda, et „oo sport, sa oled rahu“. 

RAHA? Viimastel aastakümnetel on püütud iga järgneva korraldaja poolt eelkäijaid üle trumbata – tundub, et korraldajaid on tabanud mania grandiosa. Kui Pekingi suveolümpiamängude ajal sai arvatud, et kallimaks need enam minna ei saa, siis Sotšis alanud mängud lõid selle kenasti üle. Väidetavalt 51-53 miljardit dollarit on senini see kõik maksma läinud. OK, see on Venemaa – tavapärase protsendi korjas oma kaukasse kindlasti ka korruptsioon, aga ikkagi – summa oli tohutu suur. Mis saab nendest rajatistest pärast mänge, pole teada. Eelmise raha kulutamise rekordiomanik oma rajatisi ei kasuta – need lagunevad ning ainuke, kes nende rohtu kasvanud ja lagunema hakkavate rajatiste vahel ringi kondab, on tuul. Tundub, et riikidele, keda vaevab suurusehullustus, on väga tähtis see, et kogu maailma teaks kui võimsad ja vägevad nad on. Raha sel juhul ei loeta. Ju vist tänapäeval ongi õigem öelda, et „oo sport, sa oled raha“.

Olümpiamängud on sündmus, mis aeg-ajalt naelutab televiisorite taha miljoneid. Iga kahe aasta tagant toimuvad olümpiamängud on sündmus, millest räägitakse juba kaua aega ette ja vahel veel ka kaua aega hiljem. Sõltub sellest, millest rääkida. Olümpiamedaleid ja eriti kuldmedaleid peetakse nii tähtsaks, et selle üle on kohe karm arvestus: kõik loevad oma medaleid – sport selle kõrval tundub olevat tühiasi. Eriti tähtsad olid / on medalid totalitaarsetele ja suurusehullustust põdevatele riikidele: mida rohkem, seda uhkem; mida rohkem, seda veenvamalt näidatakse maailmale, kui kõvad ollakse! 

7.veebruaril alanud XXII taliolümpiamängude esimesed võitjad selguvad juba vähem 12 tunni pärast. Rõõmustavad sportlased, rõõmustavad poolehoidjad, rõõmustavad lihtsalt spordihuvilised. Kas aga tänapäeval saab medaliomanik olla kindel, et see medal talle ka jääb? Võib olla aastal 2024, natuke enne 7.veebruari, selgub, et just-just üle kontrollitud dopinguproovis leiti mingit ainet, mida tookord avastada ei suudetud ning nüüd suudeti. Ja oledki medalist ilma. Äkki oleks mõttekas hoopis nii teha, et võistlused toimuvad, võitjad selguvad – kuid medaleid ei väljastata sportlastele enne, kui möödunud on kümme aastat. Just niikaua hoitakse nüüd dopinguproove ja kui vaja – testitakse. Seega – mõistlik oleks lihtsalt oodata aja möödumist ja siis medalid kätte jagada.

Eestis on ilusaks tavaks saanud anda välja 1-2 kuu jooksul peale olümpiatule kustumist mänge kajastav raamat. Selle sajandi olümpiamänge kajastavaid raamatuid pole aga vist mõttekas üldse paberkandjal välja anda, sest tulemused muutuvad veel mitu aastat pärast mänge. Lihtsam oleks alguses anda välja digitaalne versioon ning seda aeg-ajalt parandada.

Vaadates XXII taliolümpiamängude avatseremooniat, sai mõtiskletud selle üle, kas neid mänge ikkagi on vaja? Need ideaalid, mida rohkem kui sajandi tagasi püstitasid Pierre de Coubertin ja tema mõttekaaslased – need on enamasti vajunud unustusehõlma. Tänapäeval pole enam amatööridel mängudel kohta või kui ongi, siis mingit tulemust sealt ei tule. Õnneks ausa spordi põhimõtted veel vist kehtivad. Lisaks sellele raisatakse korralik summa ning keegi ei garanteeri, et pärast mänge need objektid ei jää seisma. Rahvaarvult maailma teine riik India pole küll mingi talispordi suurriik ega ka lihtsalt talispordiriik, kuid natuke vastakate tunnetega tuli vaadata seda, kuidas nad marssisid sisse olümpiamängude aga mitte oma kodumaa lipu all... Samas aga VIP-ide loož oli seekord väga hõre. See aga tegelikult ei peakski olema oluline seltskond, sest need mängud on siiski sportlastele mitte poliitikutele. Kuuldavasti mitmed kroonitud ja veel kroonimata pead tulevad kohale hiljem, võistluste ajaks.

Küllap me ikka vajame neid mänge – sportlastele on ta justkui mingi eksam, spordihuvilised aga naelutatakse kaheks nädalaks teleka ette või siis kohapeal võistluspaikde vahel ringi jooksmas. Ja loodame, et ükski pomm ei plahvata kusagil, hambapastatuubist rääkimata. Tuleb loota, et viis ühendatud erivärvilist rõngast ühendavad maailma ning toovad rõõmuhõiskeid, mitte ei too kaasa vägivalda ja surma.

Parun Pierre de Coubertin aga kõike seda, mis praegu spordis toimub, nähes vist ei keeraks mitte teist külge, vaid suisa keerleks ühelt küljelt teisele vurri kiirusel ...

Oo sport, sa oled rahu? Loodame...