Sotsiaalmeedia võlu ja valu

Elame infotehnoloogi ajastus ning seda näitab ka see, kuidas ja kellega ning mismoodi me suhtleme. Suur roll on selles sotsiaalmeedial, kus suheldakse, luuakse ning jagatakse teavet ja ideid erinevates virtuaalsetes keskkondades ja võrgustikes: internetifoorumites, blogides, erinevates suhtlusportaalides ja mikroblogides.

Suhtlusportaalid ja internetifoorumid on need, mis ehk kõige paremini näitavad seda, kus ja missugune seltskond koos käib. Näiteks veel kümmekond aastat tagasi oli väga populaarne jalutaja jututuba – see oli koht normaalsetele inimestele normaalseks suhtluseks ning ropendamine, rõvetsemine ning kahemõttelised jutud olid keelatud. Sama populaarne oli ka hoti jututuba, aga sealse seltskonna suhtlemiskultuur jättis kõvasti soovida – kõik mis oli jalutajas keelatud, oli seal lubatud. Kuuldavasti on need mõlemad tänaseks hingusele läinud. Jutukad on aga asendunud erinevate suhtlusportaalidega: kunagi olid ülipopulaarsed tänaseks oma aja ära elanud rate ja orkut ning ilmselt mõne aasta pärast läheb loojakarja ka tänasel päeval veel populaarne facebook. Ja küllap keegi juba praegu mõtleb mõnda uut keskkonda välja. Populaarseks on saanud Twitter, mille kasutajad pikalt ei mölise vaid säutsuvad. Tahad säutsuda? Palun, aga ainult 140 tähemärgi ulatuses. Säutsumise on saanud selgeks ka meie president ning tal on nii mõndagi nii mõnelegi korral olnud säutsuda, põhjustades niimoodi suuremat sorti sõnavahetuse või suutnud välja vihastada seal kasvõi meie idanaabri poliitikuid. 

Suhtlusportaalid ja blogid on vahvad: me saame kõike väga ruttu teada, igasuguste ürituste pilte ja videosid laetakse nt nii facebook'i kui ka youtube’i. Selleks, et teada saada, mis Sinu ümber toimub, pole vaja isegi mitte enam toast välja minna. Avastad ühele päeval, et parim sõbranna, keda pole näost näkku näinud enam aastapäevad, kuid kes aktiivselt võtab sõna mõnes suhtlusportaalis, on just-just andnud teada, et tal sündis poeg. Ja imetledki siis selle pisipoja pilti juba internetis. Või imetled oma tuttavate perepilte ning saad teada rohkem kui vaja sellest, kui lõbusaks muutus üks või teine pidu. Isegi äri annab juba ajada suhtlusportaalide kaudu. Ja loomulikult kadestad kusagil Eesti teises otsas nüüd elavat ning uhkusest pakatavat ekskolleegi, kes poseerib oma uue bemari kõrval. Kõik see on muidugi väga lõbus ja teeb elu jupp maad lihtsamaks: toast väljumata ning telefoni kasutamata saad teda pea kõike oma tuttavate kohta. Sotsiaalmeedia suur võlu selles ongi!

Kahjuks on aga igal medalil olemas kaks külge... Ja sotsiaalmeedia võlu võib muutuda valuks. Ja haiget teeme endale ise: anname maailmale teada, et lähme reisile; postitame pilte oma eraelust, lastest, kodust jne. Seda, et kurikaelad ei maga vaid surfavad samuti ringi internetiavarustes, selle peale ei mõelda. Lihtsalt arvatakse, et kui postitan ainul oma sõbralistile, siis teised ei näe. Milline enesepetmine! Aga sellest saad alles siis aru kui tuled nt reisilt ja avastad, et osa Sinu varandusest on leidnud vist juba uue omaniku. Piisab ühel sõbral mõnda pilti jagada, kui see pilt hakkab elama oma elu ja Sina selle algomanikuna ei saa enam mitte midagi teha. Käisid kusagil rajul peol, mille pilte ei tahaks näidata maailmale? Aga tahaksid, et sõbrad oleksid kadedusest lillad ja ohiksid-ahiksid? Mis seal ikka – ma pole kadekops, laen pildid sõbralistile vaatamiseks ning kui videod ka olemas, no vaadake siis ja kadetsega. Sõbralist ohib ja puhib ja kommenteerib ning mõni isegi jagab seda. Ja taaskord hakkab pihta mõne video või foto iseseisvumine. Tulemused võivad aga olla ebameeldivate tagajärgedega neile, keda kujutatud piltidel. Eestis on teada mitu juhtumit, kus teismelised on sattunud piltide tõttu väljapressijate ohvriks. Rääkida ei julgeta aga kellelegi.

Emmed-issid, teil on tõesti toredad ja nunnud pisipõnnid, aga kas peab kogu maailm nägema iga sammu teie lapse elust? Hoidke midagi ka enda jaoks! Paarist pildist piisaks, kui näidata neid sõpradele-sugulastele, sest maailm on avardunud ning me kõik ei ela enam pisikesel Eestimaal. Kui riputate sotsiaalmeediasse oma pilte, siis see on teie valik. Aga kui riputate oma laste pilte, siis mõelge enne, kas teie võsuke üldse tahaks seda?

Mõned aastad tagasi praegune parlamendisaadik Valdo Randpere kirjutas „Postimehes“ artikli sellest, kuidas tema tütar soovis teha endale konto tookord populaarsesse rate'sse. Lihtsalt kõigil olla olnud ning „kui sind pole rates, pole sind olemas“ ning eks piiga soovis ka olla olemas. Mõistliku lapsevanemana papa Randpere koos võsukesega uuris siis natuke selle keskkonna elu-olu. Tulemuseks oli see, et tütar nii väga ei soovinudki olla seal enam ning loobus konto tegemise ideest. Valdo Randpere tegi aga natuke rohkem uurimistööd edasi ja tulemuseks oli artikkel, kus ta tõesti hoiatas vanemaid sotsiaalmeedia eest ning soovitas enne järele mõelda, kas laps ikka peab igale poole oma konto tegema. Tänapäeval on populaarne facebook ning seal on olemas vanusepiirang. See aga sunnib küsima: mis valemiga juba 1.klassi lapsele saab olla seal konto, kui vanuse järgi peaks ta mitu aastat veel ootama?! 

Tookord, aastaid tagasi Randpere tõi näiteid sellest, kuidas nii mõnigi laps oli sattunud teiste solvangute ja mõnituste ohviks internetis. Ja jumala eest, kas tõesti 10.aastasel lapsele suhteseisuks saab ikka olla: hõivatud? 

Me suhtleme palju teistega sotsiaalmeedia abil. Ja paratamatult soovivad meiega ühendust saada ka meile tundmatud inimesed. Tasub ikka enne mõelda, kellega suhtlete ja mis tasemel. Võite sattuda petiste otsa. Näiteks eelmisel suvel üritasid sotsiaalmeedias suhelda eestlannadega USA ja Itaalia armee kindralid. Kuna nende jutt oli väga libe ja väga hädaldav, siis anti neile minu teada kenasti ka vastulöök. Tegemist oli petistega, kes kasutasid reaalsete kõrgemate ohvitseride pilte ning esinesid nende nimel. Alati tasub siiski kindlaks teha kellega räägid ja mida räägid. Võõrkeele praktika saamiseks võib ka niisama ju lobiseda ja endast infot mitte jaga. Eestiski mitu näidet sellest, kuidas langeti välismaalastest petiste ohvriks. 

Sotsiaalmeedia on tore asi ning hea, et keegi ta välja mõtles. Aga selle kasutajad peavad mõtlema ka selle peale, et kui on olemas võlu, siis on olemas ka valu. Ja mõtlema ka selle peale, mida jagada internetis ja mida mitte. Mida vähem Sinust teatakse, seda vähem valu ... Kui oled aga sattunud internetis suheldes jamadesse või tekkinud probleeme, siis meil on olemas siiski politsei ning nad käivad ka ajaga kaasas. Veebikonstaablid on need, kelle poole tasub minu arust alati pöörduda, kui tekib probleeme, mille lahendamisel vajaksid abi.

Nii nagu medalil on külge, on ka sotsiaalmeedial kaks külge ...