Eestit ootavad ees huvitavad ajad. Mitte selle poolest, et 18.veebruaril peaks alla kirjutatama Eesti ja Venemaa vaheline piirileping. See on vist asjaolu, mida enam muuta ei saa. Huvitavat on ees oodata hoopis meie valitsusega. See, et Andrus Ansip ei taha saada uuesti peaministriks, seda teame juba aastapäevad. Tuleb tunnistada, et algul tundus see paraja hämana, kuid praegu on vist seis selline, et oravad ise tahavad kiiresti vahetada peaministri välja. Reformierakonnal ju noori ja võimekaid poliitikuid on, kes võiksid võtta selle keerulise ameti enda kanda. Oktoobris 58.aastaseks saavale Ansipile ju järeltulijaid leiduks. Seda kummalisem on aga lugeda, et uueks peaministriks soovib saada Euroopa Komisjoni volinik ja endine peaminister Siim Kallas, kes saab oktoobris juba 66. Kas tõesti pole nooremaid?!
Ansipi ja Kallase selline kiirus paneb mõtlema ning peas hakkavad keerlema vandenõuteooriad. Miks nüüd äkki läks väga kiireks - just sel ajal kui Riigikogu VEB panga komisjon pidi üht-teist avalikustama? Miks viimastel päevadel räägitakse, et peaminister võib juba ligematel nädalatel vahetuda? Selline pidev hämamine paneb tõesti mõtlema natuke rohkem kui vaja. Eriti kui omavahel hakkavad kohti vahetama kaks endist tippkommunisti....
Aga samas ... Ansip ju võib lahkuda, millal tahab - head teed talle! Aga kas ikka on kindel, et järgmine peaminister on Siim Kallas? Kui peaminister lahkub, siis on Vabariigi President see, kes teeb kellelegi ettepaneku uus valitsus moodustada. Ja mis siis, kui ta seda ettepanekut ei tee Kallasele vaid kellelegi teisele? Näiteks oma endise kodupartei esindajale - nt Mikserile või Ossinovskile? Mis siis, kui Ansipit uus peaminister ei esitagi Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadiks? Sest ka koalitsioonipartneril on sõnaõigus. Kasvõi jõumeetodil: kui tahate meid valitsusse, siis meie mees Brüsselisse ... Olgu kuidas on, Reformierakond võib rääkida mida tahes, kuid nii rahvale nii kergelt väga kindlas kõneviisis serveeritud uudised ei pruugi olla sugugi lõplikud. Võib ju ka minna nii, et minnes katusel olevat tuvi püüdma, lasti varblane pihust hoopis minema. Igal juhul oleks sellises situatsioonis pall president Ilvese käes ning seda palli ei pruugita visata üldse reformikatele. Ega ka Keskerakonnale, kui nende peaministrikandidaadiks oleks Savisaar.
Mul pole midagi vanemate inimeste vastu: neil on olemas elukogemus, millest nooremad põlvkonnad võivad üht-teist õppida. Aga kas ikka valitsusjuhiks peab saama veteranpoliitik, kes Eesti seaduste kohaselt on juba pensionär? OK, Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam on juba 77 vist, aga EP saadik ja peaminister on kaks erineva raskusastmega tööd. Üha enam hakkab meenuma nõukogude aeg, kus võimul püüti püsida seni, kuni sind lõpuks kirstu topiti ja aupaukude saatel maeti. Kas tõesti on saabumas taas gerontorkaatia?! Ehk siis - back to Soviet Union ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar